FOTO: Pm

Teoloogiadoktor Jaan Lahe esitab viis põhjust, miks Eesti kui Maarjamaa 800. aastapäeva tähistamine on küsitav ettevõtmine. Eesti ristiusustamise algusdaatumiks sobiks tema arvates hoopis aasta 1165, mil Lundi peapiiskop määras Eestimaa piiskopiks munk Fulco.

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on kuulutanud välja ürituste sarja «Kaheksa sajandit Maarjamaad». Üritused, mis algavad juba lähimal ajal ja kestavad kuni järgmise aasta lõpuni, meenutavad 4. Lateraani kirikukogu 1215. aastal, mil paavst Innocentius III olevat kuulutanud Eesti- ja Liivimaa Neitsi Maarja maaks. Korraldajate sõnul on see märgilise tähendusega sündmus Eesti ajaloos, kuid nagu iga märgilise tähendusega sündmus, nii on seegi mitmetähenduslik. Seetõttu tekitab selle suurejooneline ja pidulik tähistamine ilmselt nii mõneski kriitiliselt mõtlevas inimeses küsimusi.

Esimese küsimuse tekitab juba ainuüksi valitud daatum. Nimelt mainitakse Liivimaad kui Neitsi Maarja maad Lübecki Arnoldi kroonikas juba varem, 1186. aastal, seoses Liivimaa piiskopkonna rajamisega, mille keskuseks sai Riia. Henriku «Liivimaa kroonika» andmetel pühitses Riia piiskop Albert Riia toomkiriku koos kogu Liivimaaga «õndsaima jumalaema Maarja auks» ning see sündmus on dateeritud aastaga 1201. või 1202. Suurim probleem on aga selles, et Liivimaa pühendamine Maarjale paavst Innocentius III poolt 1215. aastal ei ole üldse kindel ajalooline fakt.

Henriku «Liivimaa kroonika» kirjeldab, kuidas piiskop (piiskop Albert või temaga kaasas olnud Eestimaa piiskop) pöördus kirikukogul paavsti poole sõnadega: «Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa /…/. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks» (Henriku «Liivimaa kroonika» XIX, 7). Selle peale olevat paavst Henriku sõnul vastanud: «Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada» (samas).

Ajaloolane Marek Tamm kinnitab, et Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale oli piiskop Alberti isiklik algatus, mida paavst küll hea sõnaga toetas, kuid kunagi ametlikult ei kinnitanud. See, mida Henrik vahendab kõnelustest Lateraani kirikukogul, pole Tamme hinnangul sugugi käsitletav mingi ametliku pühendamisaktina. Ka teoloog Toomas Pauli arvates oli paavsti vastus piiskopile pigem klassikaline näide n-ö diplomaatilisest small talk’ist kui juriidilise kaaluga otsus. Sõltumata aga sellest, kuidas seda kõnelust tõlgendada, on ometi kindel, et Liivimaa oli Maarjamaa juba enne nimetatud sündmust. Niisiis – miks ikkagi 1215, aga mitte 1186?

Teine küsimus puudutab Maarjamaa geograafilisi piire. Räägitakse Eestist kui Maarjamaast, kuid seejuures justkui unustatakse, et Maarjale pühendati oluliselt suurem territoorium, mis hõlmas ka tänapäeva Läti ala ning mille tähtsaimaks kiriklikuks keskuseks ei olnud Tallinn ega Tartu, vaid Riia. Kui tähistada Maarjamaa aastapäeva, peaksid üritused toimuma paralleelselt nii Eestis kui ka Lätis, ent peaürituste kõige sobivamaks toimumiskohaks oleks sel juhul ilmselt ikkagi Riia kui siinse piirkonna ristiusustamise keskus. Seega – miks ikkagi Eesti, aga mitte Läti?

Kolmas küsimus puudutab Eesti- ja Liivimaa kui Maarjamaa erilisust. Henriku «Liivimaa kroonikas» tõstetakse esile Liivimaad kui «ema maad» Palestiina kui «poja maa» kõrval, rõhutades nõnda selle piirkonna erilisust. Kuid nagu on näidanud teemat põhjalikult uurinud Marek Tamm, on siin tegemist retoorilis-ideoloogilise konstruktsiooniga, mille eesmärk oli anda Liivimaa vallutamisele ideoloogiline põhjendus. Tamme sõnul oli küsimus selles, kuidas ikkagi põhjendada ristisõja korraldamist piirkonda, kus pole pühapaiku, mida külastada, ega kristlasi, keda kaitsta.

Ristisõda, mille raames uue maanurga kristlusele vallutamist kavandati, oli ideelt kaitsesõda, mida peeti kristlike alade tagasivõitmise või kristlaste kaitsmise tähe all. Kuivõrd Läänemere idakallas polnud kunagi olnud osa kristlikust maailmast, eeldas ristisõdade korraldamine sellesse piirkonda omaette õigusliku ja retoorilise õigustuse konstrueerimist, mille üheks nurgakiviks sai Liivimaa pühendamine Neitsi Maarjale. Olgu siinkohal öeldud, et Eesti- ja Liivimaa ei olnud ainus Maarjamaa Euroopas. 12. ja 13. sajandil kujunes lausa tavaks, et uued, ristisõja käigus vallutatud alad pühendati Neitsi Maarjale. See on seotud Neitsi Maarja kultuse tugeva esiletõusuga sel ajal, mis omakorda oli seotud tollase rüütlikultuuriga – Neitsi Maarjast sai vaimuliku rüütli südamedaam. Maarjamaid on veel teisigi ja Maarjamaa nimetus ei muuda meid mingis mõttes eriliseks ei Euroopas ega ka maailmas.

Neljas küsimus puudutab meie rahvuslikku eneseteadvust. Ei saa küll kuidagi olla nõus ajaloolastega, kes väidavad, et ristiusustamine oli vaid suitsukate Eesti- ja Liivimaa vallutamiseks, sest keskaegse arusaama järgi olid paganatega asustatud alad saatana ja tema käsilaste, deemonite valitsuse all ning ristiusustamine tähendas nende alade vabastamist kurjuse jõudude võimu alt. Tollase kristluse seisukohast oli sõjategevus selleks õigustatud vahend (hea näide sellest, kuidas kristlus on muutunud) ja meil pole alust arvata, et ristisõdijad ei võtnud tõsiselt oma usku. Kuid ka ristisõjaga kaasnenud maa vallutamine on fakt. Ükskõik kui tahes õilsalt ja rahumeelselt me Eesti- ja Liivimaa Maarjale pühendamist ka kujutada ei püüaks, jääb sündmuse seos ristisõja ja meie maa vallutamisega alles. On need ikka sündmused, mida meil on põhjust pidulikult tähistada ja mille üle uhke olla?

Viiendaks mõjub lausa kummaliselt, et Maarjamaa aastapäeva eestvedajaks on Eesti Kirikute Nõukogu, mille liikmeteks on peale katoliku ja õigeusu kirikute ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Evangeelsete Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit ja teised protestantlikud kirikud, mis Neitsi Maarja kultuslikku austamist Taevakuningannana ei tunnista.

Peatselt (2017) möödub 500 aastat reformatsiooni algusest. Kuigi tänaseks on katoliku kirik ja protestantlikud kirikud saanud üle paljudest erimeelsustest ja mitmed kunagised vaidlusküsimused ei ole enam aktuaalsed, on Neitsi Maarja poole palvetamine ja temalt eeskoste palumine kuni tänaseni asjad, mis lahutavad katoliiklasi ja protestante. Kuidas edendab Maarjamaa aastapäeva tähistamine sel juhul oikumeeniat ja edendab kirikutevahelist üksmeelt?

Lühidalt – tähistades Maarjamaa aastapäeva, tasuks meil tõsiselt endalt küsida, mida me tegelikult selle tähistamisega meenutame. Üks võimalik vastus sellele on ilmselt, et Eestimaa ristiusustamist ja siinse piirkonna integreerimist Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Ometi tasub küsida, kas Eestimaa ristiusustamise kokkuleppelise algusdaatumina on ikka õigustatud aasta 1215. Ristiusustamine algas ju kindlasti varem ja kindlasti ka juba enne meie maa vallutamist.

Ehk võiks võtta Eesti ala ristiusustamise kokkuleppeliseks algusdaatumiks hoopis 1165, mil Lundi peapiiskop Eskil määras Eestimaa piiskopiks prantsuse päritoluga munga Fulco. Meil puuduvad küll kindlad andmed tema Eestis-käikudest ja me ei tea ka seda, kui tulemuslik oli siin tema misjonitöö, kuid Fulco pühitsemine Eestimaa piiskopiks on erinevalt Eesti pühendamisest Neitsi Maarjale 1215. aastal ajalooliselt kindel fakt ning nagu viimasel, on sellelgi sündmusel märgiline tähendus ja mitte nii vastuoluline kui Eestimaa nimetamisel Maarjamaaks.

Fulco ei ole seotud ristisõjaga, mistõttu ta sobib hästi rahumeelse kristliku misjoni sümboliks. Fulco piiskopiks pühitsemise tähistamine ei riivaks meie rahvuslikku eneseteadvust ega eneseväärikust ja parandaks ilmselt oluliselt ka ühiskonnas levinud kuvandit kirikust kui vägivalda toetavast autoritaarsest institutsioonist. Ent sellega seoses on üks väike «aga» – võimalus tähistada Eestimaa ristiusustamise ümmargust (üheksasajandat) aastapäeva tuleks meil siis alles aastal 2065.