Külma sõjana tuntud globaalne vastasseis lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega. Siis tundus, ja paljudele tundub praegugi, et hea saavutas kurja üle lõpliku võidu ja maailma on saabunud rahuaeg. Saabunud on ajaloo (sõdade?) lõpp, nagu 25 aasta eest ennustas Francis Fukuyama.
Selle soovmõtlemise varjatud kaasandeks oli ühtlasi usk lääneliku elukorralduse ülimuslikusse. Sigines ettekujutus, et riigid ja rahvad on küll eri arenguetappidel, ent liiguvad kõik suurema demokraatia, inimõiguste austamise ja turumajandusliku riigikorralduse poole. Need ideaalid olid teise ilmasõja võitjad kirjutanud ka rahvusvahelistesse dokumentidesse alates ÜRO põhikirjast kuni igat sorti hartade ja konventsioonideni – selgroog, mille najale on ehitatud nüüdisaegne rahvusvaheline elukorraldus ja seda kandvad institutsioonid.
Kui avanes võimalus, oli Eesti varmas neid ideaale omaks kuulutama. Praeguseks oleme harjunud mõtlema demokraatiast, inimõigustest ja turumajandusest kui loomulikest ideaalidest, millestki «kõrgemalt antust», küsimata õieti nende ideaalide olemuse järele.
Ei ole me õieti küsinud ka selle järele, kes meie usku tegelikult jagavad ja kes ei jaga. Ning miks ei jaga. Nüüd sunnitakse meid neid küsimusi küsima Afganistanis ja Süürias, Ukrainas ja Gazas, Moskvas ja Pekingis. Lihtne oleks vastata, et rahvad jagavad, aga nende halvad valitsused/juhid ei jaga.
Veidi sügavamal käsitlusel avaneb keerukam pilt. Paljud inimesed, rahvad ja riigid ei usu, et selline maailmakord vastab nende huvidele. Neile tundub, et need ideaalid, või vähemasti neile üles ehitatud tegelikkus, teenib kellegi teiste huve. Meie huve? Lisaks on paljude rahvaste ajalooline kogemus õpetanud neid otsima teisi teid ideaalse ühiskonna poole. Olgu üheks näiteks kohati sügavale juurdunud veendumus, et pere- või sugukond, terve hõim peaks alati hääletama ühte moodi.
Ilmselt on (lääne)maailm praeguseks mõistnud ja teadmiseks võtnud, et Hiina läheb oma teed. Veel 25 aasta eest Taevase Rahu väljaku sündmusi teravalt hukka mõistnud läänemaailm on viimastel aastatel võtnud Hiina sisepoliitilistes küsimustes üsna vaoshoitud hoiaku, käsitledes Hiinat eelkõige välispoliitilises, sh kasvava muretundega julgeolekupoliitilises võtmes.
Ka araabia kevad andis mitu väärtuslikku õppetundi. Demokraatia võib võimule tuua Moslemi Vennaskonna ja türann Assad võib olla «parem» kui tema vastu üles tõusnud alternatiiv. Ilmselt hakkame mõistma, et imporditud demokraatia, inimõigused ja turumajandus, nii nagu meie neid tunneme, ei suuda iseenesest luua stabiilset ühiskonda. Lääneriikide juhtimisel tehtud pingutuste luhtumine kriisikolletes osutab kahjuks ka sellele, et me ei tea, mis suudaks.
Üha enam tundub, et mõistlik on mitte sekkuda. See kõik tähendab kokkuvõttes lihtsat karmi tõdemust: meie ideaalid ei ole tingimata universaalsed või, kui soovite, üldinimlikud. Aga ka seda, et me peame oskama elada koos teiste, tihti meie ideaalidele otseselt vastanduvate tõekspidamistega.
Õppetundide ritta tuleb asetada ka Venemaa. Üsna märkimisväärne oli Jeltsini asemele asunud Putini otsekohene osutus: jah, me austame teie (euroopalikke) väärtusi, aga ootame teilt ka meie väärtuste austamist. See vastandus oli teadlik ja nüüdseks teame, et Putin mõtles seda tõsiselt. Kes vähegi on jälginud Venemaa riigisiseseid arenguid, teab, et seal kujundatavad ideaalid on pigem õigeusk, isevalitsus ja rahvalikkus kui demokraatia, inimõigused ja turumajandus. Just nagu paarsada aastat tagasi. Ka ajaloost tuntud messianism ja kolmanda Rooma ambitsioon on saanud osaks Kremli poliitikast.
Gruusia, aga eriti Ukraina sündmuste valguses on selge, et Venemaa on esitanud avaliku väljakutse kogu lääne väärtussüsteemile, eriti selle juhtriigile USA-le. Oleks ilmselt naiivne arvata, et selle taga on üksnes Putini võimuklikk. Ilmselt toetub selline poliitika ka laiemale rahvalikule arusaamisele Venemaa erilisusest. Ja väärikusest, mida väidetavalt lääneriigid Jeltsini häbiväärsetel aastatel jalge alla tallasid.
Kui veel kümmekond aastat tagasi tundus, et lääneriikide juhtimisel toimival rahvusvahelisel kogukonnal on strateegia globaalsete pingete ja konfliktide lahendamiseks või vähemasti ohjeldamiseks, vajadusel ÜRO Julgeolekunõukogule tuginedes sõjaliselt sekkudes, siis nüüd on selge, et selline lähenemine käib üle jõu. Jõukohane on midagi, mida võiks nimetada rahumeelseks kooseksisteerimiseks. Rahumeelsus on muidugi tinglik – kohati diametraalselt erinevate väärtussüsteemide vastandumine ja vähem või rohkem varjatud võitlus võib halvemal juhul viia ka külma sõja aegse tuumaheidutusel põhineva uue vastasseisuni.
Ma ei ole veendunud, et läänemaailm on sellisteks arenguteks valmis. Esmalt valmis pidama vastuvõetavaks või vähemasti sallitavaks väga erinevaid väärtussüsteeme, isegi näiteks šariaadiseadustel põhinevaid riike. Ja teiseks seisma kompromissitult, vajadusel sõjaliselt, enda ja oma liitlaste väärtuste kaitsel. Sest see tähendab loobumist paljudest juba harjumuspärastest asjadest, rääkimata loodetavast igikestvast heaolukasvust. Mistralide müük või ühised tulusad naftaettevõtted olgu siis Lähis-Idas, Aafrikas või Barentsi meres on seejuures veel lihtsad küsimused.
Kui meie väärtused, meie ühiskonnakorraldus, meie usk oma ideaalidesse ei ole iseenesest, loomuldasa ülimuslikud, siis tuleb meil tegelikkuses tõestada, et need on elujõulised ja konkurentsivõimelised. Tõestada, et kuigi ka demokraatia ei pruugi olla ideaalne, on see kõigist võimalikest alternatiividest siiski parem ja elujõulisem.
Selle juurde kuulub lahutamatult arusaamine, et meie ühiskonnakorralduse tugevused on teatud piiridest alates ka tema nõrgad kohad. Demokraatia võib moonduda otsustusvõimetuseks ja sallivus vähemuse terroriks. Inimõiguste mõõdutu laiendamine võib kujuneda neid õigusi eiravate vastaste kaitseks. Sõnavabadus on kuritarvitatav ja avalik/demokraatlik arvamus manipuleeritav. Turumajanduse tingimusteta ülistamine viib «kõik müügiks»-mentaliteedini.
Oleme leiutanud väljendi «asümmeetriline sõda», et selgitada kohatist suutmatust toime tulla vastastega, kes meile klassikalises sõjalises mõttes igati alla jäävad. Justnagu oleks see asümmeetria midagi välist, meist sõltumatut. Ometi on see asümmeetria valdavalt meie endi loodud ja tugineb üldjuhul just meie väärtussüsteemi nõrkustele, mitte vastase tugevustele.
Õhtumaise elukorralduse vaieldamatuks saavutuseks on iga üksiku inimese väärtustamine ja inimelu kuulutamine ülimaks väärtuseks. Ei ole midagi, mille eest surmaga nuhelda. Aga siit edasi võib sugeneda mõte, et pole ka midagi, mille eest surma minna. Ei au nimel ega häbi eest.
On põhjust arvata, et just suhtumises üksikisiku elu ja surma küsimusse lahknevad õhtumaise demokraatia ja teiste väärtussüsteemide arusaamad kõige drastilisemalt. Mõelda tuleks sellelegi, et lääneriikidele heidetakse inimeludesse suhtumises ette silmakirjalikkust – tuhanded süütud konfliktiohvrid kuskil Aafrikas ei ulatu meie teadvusesse samal määral kui terrorimõrva ohvriks langenud lääne ajakirjanik.
Inimelu kõrge väärtustamine teeb igast inimesest ihaldatava sihtmärgi ning etteheide silmakirjalikkuses annab teole moraalse õigustuse. Kui siia lisada enesetapurünnakuga kaasas käiv märtrioreool, on vahest mõistetav selle kultuurilise vastasseisu kogu keerukus. Tunnistagem, õhtumaisel kultuuril pole seni õnnestunud leida selle probleemi lahenduse võtit.
Inimelu kõrge hind ja sellest tulenev soov iga hinna eest ohvreid vältida alandab ka võimaliku agressori heidutuse määra ja teeb riigid seeläbi haavatavaks. Kiusatus proovida vastase tegelikku valuläve kasvab aga iga vastamata provokatsiooni järel ja võib kergesti viia pöördumatute väärotsusteni. Tahaks väga loota, et Euroopa ajaloolised õppetunnid pole siiski ununenud ning me suudame igasugusele agressiooniohule reageerida võimalikult vara ja adekvaatselt.
Eelnev pole üleskutse loobuda õhtumaistest väärtustest või neid kuidagi küsimärgi alla seada. Usun jätkuvalt, et meil on õigus ja vaba inimese eneseteostusel põhinev ühiskond on parim võimalik. Ometi ei tohiks me sinisilmselt loota, et selline areng on iseenesestmõistetav ja isetäituv, ning tark on tunnistada ka teiste ühiskonnakäsitluste olemasolu ja elujõudu. See on ühtlasi osutus vajadusele sihi- ja meelekindlamalt meie väärtuste eest seista, halvemal juhul võidelda ning halvimal juhul ka eluga riskida. Lähitulevik näeb ilmselt pigem erinevate väärtussüsteemide kooseksisteerimist ja konkurentsi kui kiiret konvergentsi ja paneb seega meie ette ülesande selle olukorraga kohaneda. Kohanemise oluliseks koostisosaks on oskus näha oma nõrkusi ja tasakaalustada oma haavatavust tarvilike kaitsemehhanismidega. Kõige olulisem on aga lihtne tõde: tasuta lõunaid ei ole ja miski ei tule iseenesest.
Akadeemik Jaak Aaviksoo on riigikogu liige (IRL).