Väljasurevad rahvad suure sadama jalus

Lagunenud hooned Luuditsa külas – sellist pilti näeb sealkandis tänapäeval tihti. Foto: Risto Berendson

Postimehe ajakirjanik Risto Berendson käis Venemaal uurimas, kuidas mõjutab suursadama Ust-Luga projekt sealsete väikerahvaste eluolu.

Te rikute praegu seadust, sest viibite piiritsoonis ilma loata,» teatas surmtõsise näoga Vene piirivalvur, olles eestlasi täis reisibussi mõned kilomeetrid enne ööbimispaika Viistinas otse maanteel kinni pidanud.

Piirivalve nimetas meie kinnipidamist küll rutiinseks proverka’ks ehk kontrolliks, kuid oli selge, et tegemist oli millegi enamaga. Miks muidu olid samad piirivalvurid juba varem käinud tuhande elanikuga Viistina külas uurimas, mis neist eestlastest kuulda on ja millal nad saabuda võivad.

Piirivalve suur huvi meie vastu oli arusaadav. Välisriigi kodanike visiit Venemaa majandusliku võimsuse tuiksoonele Ust-Lugasse pole kindlasti igapäevane. Turiste sealkandis üldiselt ei kohta. Ent pealtnäha pidanuks meil paberitega kõik justkui korras olema.

Loa piiritsooni sisenemiseks oli andnud lausa kuulus FSB. Näiline viivitus oli tekkinud piirivalves, kes pidi samuti piiriloa signeerima, kuid see tundus FSB jah-sõna kõrval pelga formaalsusena. Pealegi oli piirivalvest meie võõrustajatele öeldud, et kõik on korras: las kallid Eesti külalised tulevad oma kultuurireisile.

Ometi teadsime kõik, et naaberriigis maksab vaid ametlik paber. Kirjalik propusk. Selle piirivalvest kättesaamine läks meie võõrustajatel ootamatult keeruliseks. Eestlaste saabumise päeval ei võetud piirkonna kordonis telefonitoru. Kui küllakutsuja kordonisse ise kohale läks, pandi ta nina ees uks lihtsalt kinni.

Luba ei tohtinud eestlasteni jõuda, sest siis poleks neid põhjalikult kontrollida saanud. See seisis kordonis lauasahtlis. Ilma ülemuse allkirjata. Ilmselt oli keegi kuskil kõrgemal niimoodi soovinud. «See ei ole midagi muud kui selle riigi filosoofiline suhtumine ja teie olete platsil praegu ise mängijad,» muigas meid võõrustanud isuri giid, juristiharidusega Dmitri Harakka. Siis, kui piirivalvekordonis meie ülekuulamisprotseduure vahendas.

Nelja tunni pikkuseks veninud küsitlus oli pigem formaalsus. Kõigepealt isikuandmete ankeet, seejärel sõrmejäljed ja fotod ning lõpuks omakäeline kirjalik ülestunnistus: rikkusin seadust ja viibisin ebaseaduslikult piiritsoonis. Ilmtingimata vene keeles ja kirillitsas. Seejärel allkiri viide lahtrisse.

Puhas bürokraatlik toiming, mis isegi meiega tegelenud piirivalvureid silmanähtavalt tüütas. Nad olid viisakad, pakkusid teed ja kohvi. Kuid aega kulus. Igale inimesele paarkümmend minutit, ja meid oli üle neljakümne. «Jõudemonstratsiooni» lõppedes oli meie tee tutvumaks Ingerimaal väljasuremisohus vadjalaste ja isurite eluoluga lõpuks valla.

Ajakirjanikule on see piirkond väga huvitav. Ingerimaa asub Venemaa majanduse tuiksoonel – seal tegutseb Ust-Luga (eesti keeles Laugasuu) sadam. Pluss veel Sosnovõi Bori tuumajaam.

Nii et vähe sellest, et vadjalased ja isurid on viimase aastasaja jooksul küüditamiste ja repressioonidega sisuliselt juba välja suretatud. Nüüd seisab sealsel kogukonnal ees uus kaelamurdev ülesanne – jääda ellu hoogsalt laieneva kaubasadama naabruses.

Kõrvalt vaadates tundub sadam kogukonnale vaat et kasulik. Võtame kasvõi sadama rahaga Luuditsa (Lužitšo) külla püstitatud vadjalaste muuseumi. Pealtnäha uus ja ilus, kuid selle kütmiseks ja käigushoidmiseks peaks raha leidma kohalik omavalitsus. Ja sellega on paraku raskused.

Venemaal ongi paljud asjad ilusad vaid pealtnäha. Võtame või «rahvaste paraadide» korraldamise riigis, mis tegelikult on üks efektiivsemaid väikerahvaste suretajaid. Seetõttu poleks mitte naiivne, vaid isegi rumal hellitada lootust, et Venemaa suurriiklikud ambitsioonid tuuakse kasvõi karvavõrdki ohvriks vadjalaste ja isurite kultuuri ja traditsioonide huvidele.

Viimased aastad on ümbruskonna elanikele (enamikus venelased ja ukrainlased) Ust-Luga kandis taas tõestanud, kuidas asjad selles riigis tegelikult käivad. Rannikul, kus kunagi tegutses Venemaa edukamaid kalurikolhoose Baltika ja kus aastas valmis 2,25 miljonit kuulsaid konserve «Sprotid õlis», on kalapüük sama hästi kui katkenud.

Kui kohalik elanik tahab pidulauale kala, esitab ta tellimuse mõnele ümbruskonna kalurile, kellel on alles paat ja võrguluba. Ainult et neid kalureid on vähe. Kalapaatide asemel seisavad reidil tankerid ja kaubalaevad.

Euroopa suuruselt teiseks sadamaks pürgiv Ust-Luga neelab kilomeeter kilomeetri haaval endale kohalikule kogukonnale kuulunud rannikut, sulgedes nii üha uusi juurdepääse merele. Jutt, et hiigelinvesteeringud toovad ümbruskonda moodsa infrastruktuuri ja tuhandeid töökohti, on muidugi õige. Aga sisult eksitav.

Ust-Lugasse viivad juba praegu neljarajalised kiirteed. Müratõketega. Sellised, mis annavad kümnete kilomeetrite kaupa silmad ette meie Tallinna-Tartu maanteele ja mille valmimine on erinevalt Eestimaa liikluse tuiksoonest juba lõppjärgus. Kesk-Aasia vabariikidest toodud odavtööjõud tegeleb seal peamiselt maanteetööde lõppviimistlusega.

Ent sadamaga seotud töökohtadest näevad kohalikud üldiselt und. Nafta- ja gaasiterminalidesse vajatakse oskustöölisi ning nendele kohtadele eelistatakse palgata kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Kui kodumaalt spetsialiste ei leia, tuuakse appi Ameerika ja Lääne-Euroopa kõrgepalgalised töökäed.

Kohalike pärusmaaks jääb endiselt ehitaja, autojuhi või kauplusemüüja amet. Need tööd on Venemaa majanduse sajandi suurprojektiga nõrgalt seotud. Vananeva rahvastikuga rajoonist on inimesed hakanud minema kolima. Kõikjal piiritsoonis ringi sõites kohtab kümneid maju sildiga «Prodaže». Müügis.

Ostjaid ilmselt on. Kohalike väitel on ümbruskonda tekkinud mitu uut elanike tüüpi – datšniki ehk suvitajad ja portoviki ehk sadamarahvas. Selle väite visuaalseks tõestuseks olgu Vadja muuseumi vastas teepoolel asuva väikese vagun­elamu mõõtu suvila, mille hoovil seisavad kolm uut, sarnase numbrikombinatsiooniga, musta värvi ja kallimasse hinnakirja kuuluvat Mercedest.

Suur sadam tõmbab paratamatult ümbruskonda tööstust. Nähes Viistina küla ümbrusesse jäävaid põlde ja nende keskel mäel asuvaid õigeusu kiriku varemeid, ning kuuldes, et detailplaani järgi peaks sinna tulevikus kerkima tehnopark, tundub, et nii sürrealistlik vaatepilt saab esineda vaid Venemaal.

Isurite keskuseks oleva Viistina (vene keeles Vistino) naaberküla Rutši juba peab elutähtsat võitlust pealetungiva tööstusega. Ühel suurinvestoril, seni Venemaal peamiselt raudteevagunite tootmisega rikkust kogunud oligarhil on plaanis rajada küla naabruskonda karbamiiditehas.

Lähimad elumajad jääksid keemiatööstusest projekti järgi kilomeetri kaugusele. Mis see piir tegelikult oleks, ei tea keegi. Ust-Luga kogemus näitab, et projekte ei saa uskuda. Ühe vadja proua kodumaja pidanuks projekti järgi jääma sadama gaasiterminalist kilomeetri kaugusele. Reaalses ehitustegevuses kahanes see piir 850 meetrile.

Seetõttu kardavad inimesed halvimat. Isegi kui sanitaartsoon oleks kolm kilomeetrit, jääb keskkonnareostuse oht ikka. Kui kohtumisel investori ja Peterburi kuberneriga kuuldi, et sanitaartsooni jääks vaid paar ümberasustamisele kuuluvat majapidamist, olevat kohalikud visanud nalja, et teeks siis juba samasugused reservaadid nagu Ameerikas kunagi indiaanlastele. Irooniat mitte tabanud kuberner lubanud asja kaaluda.

Välisminister Urmas Paet uuris mõni aeg tagasi Venemaa kolleegilt Sergei Lavrovilt, kuidas selle vadjalaste ja isurite maale ehitatava karbamiiditehasega lood siis ikka on. Lavrov olevat vaid õlgu kehitanud.

Kohalikke meelitatakse keemiatehasesse plaanitava tuhande töökohaga. See võib olla kaunis vale, sest keemiatööstus vajab kõrgema keemiaharidusega spetsialiste. Kohalikku omavalitsust paeluvad potentsiaalsed maksud. Ent seegi võib jäädagi naiivseks lootuseks, kui arvestada, et enamik sadamas juba tegutsevaid ettevõtteid on registreeritud Moskvas ja Peterburis ning maksavad oma maksud sinna. Miks peaks karbamiiditehast plaaniva ja Küprosele registreeritud firmaga teisiti minema?

Päris lootusetu asi siiski ei näi. Esialgu. Kohalike algatusel tõusnud hädakisa tõmbas vähemalt ajutiselt karbamiiditehase projektile pidurit. Kuid määravaks sai siin pigem Venemaa võimumeestele kohale jõudnud arusaam, et olukorras, kus umbes 40-kilomeetrisel rannikualal on juba suure merereostuse ohuga Ust-Luga kaubasadam ja potentsiaalne tuumakatastroofi objekt Sosnovõi Bor, oleks sinna vahele keemiakatastroofi võimaluse tekitamine ehk tõesti liiast.

Vadjalased ja isurid on küüditamiste ja sõdadega harjunud, et nemad on alati nõrgemas positsioonis. Kuid mõnikord sünnib vastuhakust ka kasu. Nii vaadati Rutši külas hulk aega pealt, kuidas kruusalastis veokid kirikumäelt 80-kilomeetrise tunnikiirusega läbi küla alla kihutades asfaltkattega tee sõidukõlbmatuks muutsid.

Viimaseks piisaks karikasse sai matuserongi ja kalluri kokkupõrge, mis tipnes sellega, et kirst koos kadunukesega maha pudenes. Sellest päevast panid kohalikud küla sissepääsu ette tõkkepuu ja lasid sealt läbi vaid sõiduautosid. Asi töötas. Veokid otsisid endile uue marsruudi. Neist jäi mälestusena maha roopasse sõidetud tee.

Ust-Lugat läbiva kauba maht on 11,8 miljonit tonni. Seda on miljon tonni kuus. Kui sadama arenguplaanid teostuvad, kasvab see maht kümnekordseks ehk pea kümme miljonit tonni kuus. Pole raske ennustada, kuidas see mõjub ümbruskonna loodusele.

Selge on seegi, kuidas suhtub riigieelarve täitumise pärast muretsev võim kohalike elanike muredesse. Näide silma kinnipigistamisest on Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutine visiit Ust-Lugasse seoses järjekordse terminali avamisega.

Vahetult enne terminali avamist hakkas kohalikele silma, et ümbruskonna metsa alla veeti silma alt ära ohtlikke jäätmeid. Väidetavalt väävlit. Kingissepa rajooni prokuratuuri esitatud kaebusele saadi ootuspärane vastus: faktid pole kinnitust leidnud.

Nii lihtne ongi.

Kohalikud, kellel on aastasadu olnud tavaks käia joogivett võtmas allikatelt, kurdavad, et allikavesi pole enam nii hea nagu vanasti. «Lumi on meil juba praegu talviti must,» ütleb kohaliku kodanikuliikumise eestvedaja Dmitri Harakka.

Postimehe viisid Ust-Luga ümbrusega tutvuma Looduse Omnibuss ja Fenno Ugria.