Liisi Moosaar

FOTO: Erakogu

Soolise võrdõiguslikkuse teema kütab ühelt poolt küll kirgi ja tekitab vastandlikke arvamusi, teisalt on aga ühiskonna arengu ja heaolu tagamiseks liiga oluline, et seda ettevaatlikkusest ja üldist heakskiitu otsides vältida.


Tänuväärselt on viimasel ajal hakatud naiste ja meeste ebavõrdsusest tööturul rääkima rohkem kui vanasti ning loodetavasti see edasiviiv diskussioon jätkub. Samas tungivad juba lapseeas juurduvad stereotüübid peale tööturu ka teistesse eluvaldkondadesse.

Mind huvitas ammu, miks arvatakse, et auto on kraavis just siis, kui roolis on naine. Miks perega autosõitu tehes istub roolis tavaliselt mees ja mitte naine? Kui Tallinnas on oma auto enam kui 42 protsendil peredest, siis miks käib autoga tööl vaid 14 protsenti naistest, ühistranspordiga aga 42 protsenti? Miks on Eestis juhiloa omanike seas 39 protsenti naisi ja 61 protsenti mehi?

Eesti mees- ja naisautojuhte intervjueerides selgus, et roolikeerajaid kirjeldatakse klassikaliste soorollide kohaselt, mida omakorda põhjendatakse ennekõike naiste ja meeste bioloogiliste eripäradega.

Olenemata soost arvavad autojuhid, et mehed on roolis julgemad ja kompetentsemad, naised aga arad, pigem saamatud ja alluvad. Autojuhtimist peetakse lausa meeste tööks – mehe jaoks on koguni kohustuslik olla roolis parem kui naine!

Ometi puudub autoroolis vajadus meestele omase jõu järele, ka bioliigilised erinevused (laste ilmaletoomine) ei loe siin midagi – seega on füüsilist erinevust raske põhjendatud vastusena võtta. Samuti ei ole tänapäevani suudetud tõestada naiste ja meeste väidetavaid psühholoogilisi erinevusi, sest keeruline on eraldada loodusest olulise vaimse kujundaja – ühiskonna – rolli.

Üks loogiline koht meesautojuhtide eelistamisel siiski on: poistele tutvustatakse autosid juba ajal, mil nad pole jõudnud oma esimesi sammegi astuda, tüdrukud ümbritsetakse enamasti nukkudega.

Sealt saabki alguse poistele omistatav «loomupärane» huvi autode vastu. Nii ei ole ka üllatav, et neil on täiskasvanuks saades rohkem kogemusi ning seeläbi ka oskusi ja enesekindlust autoroolis paremini hakkama saada.

Sellest hoolimata levib siiski nii meeste kui naiste hulgas arusaam, et meestele on juba looduse poolt antud eeldused autojuhtimiseks. Selle hinnangu kujundamisel jäetakse kõrvale ümbritseva keskkonna ja sotsiaalsete tingimuste mõju.

Meeste kui paremate autojuhtide staatust põhjendatakse ka nende mitu korda suurema osakaaluga professionaalsete autojuhtide seas, alates taksojuhtidest ja lõpetades Vormel-1 pilootidega.

Seesugused ühiskondlikud arvamused lasevad soolise erinevuse seletusel paista enamikule meist põhjendatud ja loomulikuna – ju siis sobivadki mehed olemuslikult kiiresse tehnikaimesse paremini kui naised! Tuntud prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu sõnul on sellise jagatud stereotüübi tegelik funktsioon aga ühiskondlikult tekitatud sugudevaheliste võimusuhete maskeerimine.

Uurimuse tarvis tehtud intervjuudest selgus ka, et kui peres on üks auto, sõidab sellega tavaliselt mees ning naine kasutab ühistransporti. Positiivse külje pealt vaadates on tegemist keskkonnasõbralike naisterahvastega ning parem olekski, kui me kõik valiksime hoopis sellise sõiduviisi. Kurvaks muutub olukord aga siis, kui ka naine soovib endale autot, ent majanduslikke võimalusi kaaludes langeb otsus enamasti mehele auto ostmise kasuks.

Veel sai uurimuse käigus selgeks, et koos mehega autosõidule minnes reisivad naised enamasti traditsiooniliselt kõrvalistmel, välja arvatud juhul, kui mees on tarbinud alkoholi – siis täidab naine üldjuhul kaine autojuhi rolli. Nii naiste kui meeste peas on aga muster, et ollakse võrdsed ja sellist käitumist diskrimineerivaks ei peeta.

Siiski avaldus ka üks lootustandev tendents: mida vähem oli meie tänavatel autosid, seda väärtuslikumad staatusekandjad need olid ning seda vähem oli autoroolis naisi. Tänapäeval on autod muutunud igapäevaseks tarbeesemeks ja nii ei pea ka möödujad enam kaela pikaks venitama, kui autojuht on naine.

Seega on lootust, et tarbimisühiskond aitab omal kombel aja jooksul seda stereotüüpi murda ning autoroolis istuv mees või ka naine ei turtsata enam ebakindla sõidustiiliga kaasliiklejat nähes: «Nojah, naine jälle roolis!»