Jaak Roosaare: miks peaks tahtma rikkaks saada?

Jaak Roosaare Foto: Õpetajate Leht

Inimestel on kümneid põhjendusi, miks nad ei suuda raha säästa ja investeerida, kirjutab investor Jaak Roosaare Õpetajate Lehes.

Eesti on juba enam kui kakskümmend aastat kapitalistlik ühiskond. Kunagised tühjad poeletid, suhkrutalongid ja lubadused vajadusel ka kartuli­koortest toituda on vajunud unustus­se. Inimestel on vabadus osta, mida hing ihaldab, reisida, kuhu fantaasia lubab, ja võtta elust maksimum. Kui vaid on piisavalt raha. Sest olgem ausad, rahata pole tänases Eestis kuigi meeldiv elada. Võiks lausa öelda, et kui inimesel pole raha, siis puudub tal ka vabadus. Vabadus teha otsuseid selle järgi, mis on tõeliselt tähtis.

Meie seadused on tehtud kapitalistide huvisid silmas pidades ja üldiselt kehtib ka meie riigis tõdemus, et rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Kapitalismis edu saavutamine eeldab oskust koguda ja ehitada kapitali. Seda aga koolides kahjuks ei õpetata. Käesoleva artiklisarja eesmärk ongi jagada veidi teadmist, kuidas oma rahaasju nii korraldada, et ka sina muutuksid rikkamaks ja saaksid aastate eest kätte võidetud vabadusest rõõmu tunda. Sest mis kasu on teadmisest, et piirid on lahti, kui reisimiseks pole aega ega raha.

Miks on Eestis nii palju vaesust? Võime süüdistada nii väikseid palku kui ka kõrgeid hindu, kuid aus vastus on, et meie rahvast on ajaloos rikkuse pärast nii palju karistatud, et inimesed ei tahagi enam jõukaks saada. Isegi sõnal «rikas» on halb, ülbe ja rumal maik juures. Kuigi ei peaks.

Nii, nagu tark on olla parem kui rumal ja terve on olla parem kui haige, on rikas olla parem kui vaene. Nagu sale on olla parem kui paks. Olin ise mõni aasta tagasi paks (182 cm pikk ja 107 kilo). Keegi ei öelnud mulle seda näkku ja ka ise ei tundnud ma ennast paksuna. Tegin isegi sporti ja võtsin õllekõhtu huumoriga, et näe, «autoriteet» kasvab … Kuni perearst mulle näkku ütles, et noormees, te olete ju paks! Esmalt ma solvusin. Mis mõttes, nii ei ole ju viisakas öelda. Ja on ju minust palju paksemaid. Paljudel on suhkruhaigus, nad ei saa ise selle vastu midagi teha. Minul muidugi ei olnud. Olin lihtsalt ennast käest lasknud ja aktsepteerinud seda kui uut normaal­sust (vananedes ju lähebki ainevahetus aeglasemaks!).

Võtsin endale eesmärgi saada nelja kuuga kaal 90 kg peale ja kuna see oli minu jaoks oluline, sain sellega ka hakkama. Täna kaalun 85 kilo ega suuda enam isegi ette kujutada, kuidas ma suutsin endale 107 kilo normaalseks rääkida.

Sama asi on sageli ka vaesusega. Inimestel on kümneid põhjendusi, miks nad ei suuda raha säästa ja investeerida. On lihtne aktsepteerida vaesust kui normaalset nähtust ja öelda, et meil pole rikkust vajagi − ega vaesus ole häbiasi. Ühiskond mõistab ja tunneb kaasa, sest tõesti, palgad on meil väiksed, toit maksab poes jube palju ja elektri hind muudkui tõuseb. Ja ometi võib minna pühapäeva õhtul suvalisse toidupoodi ja vaadata, kuidas muidu normaalse olemisega inimesed ostavad üüratutes kogustes viina, õlut ja tubakatooteid. Selleks justkui raha leiaks…

Mida siis teha ja kuidas liikuda vaesusest rikkuse poole? Esimese asjana võiks võtta omaks mõtteviisi, et vaesus on halb ja sellest tuleb lahti saada. Nii, nagu on halb olla rumal, haige või paks. Edasi tuleb panna enda kasuks tööle rikkaks saamise valem: kuluta vähem, kui teenid ja investeeri ülejääk passiivset tulu toovatesse varadesse.

Mis rikkus on? Rikkus on materiaalne vabadus, et kogutud kapitali tootlusega katta oma igapäevased elamiskulud. Rikkaks saadakse lihtsalt (kuid mitte kergelt!) – sissetulekust säästetakse osa (sellest saab kapital) ja investeeritakse see uut sissetulekut loovatesse varadesse. Tänapäeval pole uue väärtuse loomiseks sageli suurt kapitali vajagi. Kuid kõik meist ei oska kahjuks äppe progeda või uusi ettevõtteid käivitada ja suure vaheltkasuga maha müüa. Kapitalistlikus ühiskonnas pole õnneks vajagi. Võime oma säästud investeerida meist edukamate ettevõtjate projektidesse ja nõnda passiivset tulu teenida. Eelnevast tulenevalt sõltub rikkus ja rikkaks saamine kolmest tegurist, mis kõik on väiksemal või suuremal määral meie endi kontrolli all:

Sissetulek, säästumäär ja investeeringute tootlus.

Rikkuse valem on ka matemaatiliselt väga lihtne: sissetulek * säästumäär * tootlus = rikkus.

Seega, selle asemel et liigselt keskenduda ühiskonna ja oma keskkonna süüdistamisele, tasub analüüsida oma elu ja tegemisi järgmiste rikkuse tegurite kaudu.

Kas oled oma sissetulekutega rahul? Kuidas saaksid neid suurendada ja mitmekesistada?

Milline on sinu säästumäär? Kuidas saaksid selle 50 protsendi peale?

Milline on sinu investeeringute tootlus? Kui see on alla 10 protsendi aastas, peaksid ehk midagi ette võtma, ennast selles vallas harima või targematega (= inimesed, kes seda saavutavad) nõu pidama?

Varem või hiljem (vähemalt pensionipõlves) tuleb meil kõigil investoriteks hakata ja mõistlik on seda õppida pigem varem.