Henrik Roonemaa: valgustav vargus

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Tatar / Postimees

Eelmisel pühapäeval salvestasime digiagentuur OKIA asutaja Kaupo Kaldaga «Digitunni» saadet. Kaupo nimelt on leidnud uue hobi – ta teeb kõrgelt taevast droonifotosid ja -videoid, mis näevad väga uhked ja ilusad välja. Ta oligi parajasti oma valge drooniga tegemas tiire mu kodumaja kohal, kui tuli jutuks, kuidas mõned inimesed kasutavad sääraseid pildistavaid droone ka hoopis millekski muuks. Nad hiilivad inimestele akna taha ning vaatavad, mis nende kodudes toimub.

Meie kuulsaim aknakiibitseja on muidugi Eerik-Niiles Kross, kelle meeskond poliitilist sõnumit kandva drooni Edgar Savisaare teleesinemise ajal talle akna taha kaadrisse lennutas, ja see oli teravmeelne. Aga selles, kui suvalised uudishimulikud tohmanid oma droonidega süütute inimeste akna taha lendavad ja kodudes toimuvat filmivad, on midagi sügavalt ebameeldivat. Minu arvates tuleks sellised inimesed rahvale vaatamiseks kuhugi välja panna.

«Digitunni» esimese uudisena lugesin, kuidas keegi oli sisse murdnud kas ühte või mitmesse pilveteenusesse, varastanud sealt ära terve hulga ilusate näitlejannade ja modellide isiklikke ning kohati väga intiimseid fotosid ja videoid ning need internetti kõigile vaatamiseks välja pannud.

Võtke ja vaadake näiteks oma telefonis olevad viimase aasta aja fotod läbi ning proovige mõelda, et homme vaatab neid miljon võõrast silmapaari ning jätab nende juurde kommentaare. Tõenäoliselt laeb ka teie telefon kõik sellega tehtud fotod automaatselt pilve üles: iCloudi, Dropboxi või Google Plusi. Ehk ei ole teie telefonides alastifotosid, aga kindlasti on seal teie elu lugu. Laps, kes teeb esimesi samme või läks äsja kooli. Abikaasa, kes rannas rõõmsalt lehvitab. Vanaema, kelle ees tordil ilutseb number 80. Sügisene suur seenesaak. Piknik sõpradega. Ei midagi ebatsensuurset, aga ma keeldun uskumast, et teil oleks ükskõik sellest, kui teie lugu oleks korraga avalikult väljas, nagu fotonäitus Balti jaama tunnelis. Mina vaatasin oma pilte selle pilguga ja võttis seest õõnsaks küll.

Muidugi võib nüüd öelda, et ükskord pidi see ju juhtuma, et privaatsust ei ole enam olemas ning et inimkond on allakäiguteel, aga ma ei saa sellega nõus olla. Jah, see viimane suur fotode vargus osutab interneti ja eriti pilveteenuste ohtudele, aga täpselt sama palju osutab ta suurte edukate firmade turvalisusalastele tegematajätmistele.

Enamik neid pilte varastati ilmselt Apple’i iCloudi teenuse kaudu ning nagu praeguseks on teada, ei olnud selle turvalisus piisav. Enamgi veel: tavalised paroolid ning «ema neiupõlvenimi» tüüpi turvaküsimused on oma aja ära elanud. Internetti kasutab juba ligi kolm miljardit inimest üle maailma, see asi on liiga suureks läinud, et seda nii lõdvalt võtta. Internetist kasu lõikavatel firmadel lasub kohustus meie kõigi turvalisust seal parandada.

Aga sellest, et meie telefonides olevad pildid ja muud andmed varundatakse veebi, on inimestel kokkuvõttes oluliselt rohkem kasu kui kahju. Ilma nende teenusteta oleks maailmas väga palju õnnetuid inimesi, kelle kogu fotoarhiiv uppus WC-potti või langes taskuvarga ohvriks. Uskuge, seda juhtub telefonidega oluliselt tihedamini kui pilveteenustesse sisse murdmist.

Mis aga inimkonna moraalsesse palgesse puutub, siis pakkus suur fotovargus kõige halva kõrval ka häid uudiseid. Kui mõned eriti kõva vindiga kõmusaidid ja vinniliste teismeliste foorumid välja arvata, mõistis internetiavalikkus nende fotode varguse ja jagamise üksmeelselt hukka. See on päris kõva sõna.