Urmas Oru: rohi iga tõve vastu

Urmas Oru Foto: SCANPIX

Kiirlaenud valmistavad ühiskonnale probleeme, kuid lahenduseks ei peaks olema populistlikud otsused, nagu tele- ja raadioreklaami keelamine – teemaga tuleks tegeleda kompleksselt, kirjutab Kanal 2 ja Trio LSL Raadiogrupi juhataja Urmas Oru.

Eestist läks 2013. aastal  välismaale elama 6724 inimest. Need on ametlikud, statistikaameti andmed. Hinnanguliselt on Eestist lahkujaid mitu korda enam. Kuidas peatada väljaränne? Ettepanek: keelustame laeva-, lennu- ja bussiettevõtete reklaami raadio- ja teleprogrammides.

Eestis sündis 2013. aastal üle 2000  lapse vähem kui 2010. aastal. Sündide arv on viimasel kolmel aastal kiiresti vähenenud, loomulik iive on negatiivne. Mida teha? Ettepanek: keelustame rasestumisvastaste vahendite reklaami raadio- ja teleprogrammides (või vähemalt keelame nende reklaamide edastamise televisioonis ajavahemikus kella 17–24, mil telerite ees on enim fertiilses eas inimesi).

Pole probleemi, mida ei saaks lahendada mingi tegevusala tele- ja raadioreklaami keelustamise või piiramisega. See on imetabane retsept, rohi iga tõve vastu. Poliitikutest ja ametnikest alkeemikutele, kes selle välja mõtlesid, on terendamas Nobel. Või vähemasti korralikud patenditulud.

Arvate, et ma ironiseerin liigselt? Et nii jabural viisil ei hakkaks keegi mainitud probleeme lahendama? Ma ise arvaksin ka nii, kui poleks seesugust haiguste ravi mitmel korral pealt näinud. Olen näinud, kuidas paari arvamuse ja oma kõhutunde põhjal pannakse diagnoos ning kirjutatakse välja universaalne arstim. Ja kahjuks olen näinud ka kõrvaltoimeid ja tüsistusi.

Pealispindne lähenemine

Keegi ei eita, et muretsemiseks on põhjust. Alkohol, hasartmängud ja aktuaalse näitena kiirlaenud on kindlasti Eesti ühiskonnas probleeme tekitanud. Lahendusi on otsinud ja välja pakkunud mitmesugused eksperdid ja töörühmad. Neist enamik on jõudnud järeldusele, et lahendused peavad olema komplekssed.

Tegeleda tuleks ennekõike probleemi tuumaga: sotsiaalsed põhjused, kättesaadavus, järelevalve jne. Paraku eeldab selline lähenemine kõvasti tööd ja vaeva. Ja mis kõige tähtsam – silmaga nähtavaid tulemusi tuleb kaua oodata. Poliitikutel seda aega pole, sest valimised koputavad alati uksele.

Töövõitudest on vaja raporteerida nüüd ja kohe ning seepärast on telest ja raadiost reklaami kaotamine parim lahendus. Saab asja silma alt ära ja linnukese kirja. Tegelik probleem aga jääb ja vindub edasi. Piltlikult väljendudes piirdutakse gripi ravimise asemel lihtsalt nohu varjamisega.

Võitlus alkoholiga on sobiv näide, kuidas selline lihtne lahendus päriselus «töötab». Tele- ja raadioreklaami on samm-sammult üha rangemalt piiratud alates 2008. aastast. Alkoholi tarbimine pole aga vähenenud. Sellest, et poolik ravi pole andnud loodetud tulemusi, poliitikud targu ei räägi. Veelgi enam – samal ajal aktiivse reklaamivastase võitlusega otsustati lubada avalikes kohtades alkoholi tarvitada.

Ei pea olema doktorikraadiga turundusteadlane, et pidada päriselus siinsamas mõnusalt vägijooki rüüpavat seltskonda paremaks reklaamikandjaks kui mistahes meedia vahendusel tehtavat kampaaniat.

Kord nii, kord naa

Nüüd on kiiret populaarsust vajavatele poliitikutele silma jäänud kiirlaenud. Ja kõik kordub taas. Ministeeriumides on valminud analüüsid, eksperdid on andnud soovitusi. Pikkadest ja põhjalikest dokumentidest, mis kirjeldavad probleemi sügavamat olemust, on formeerunud ettearvatud ja universaalne lahendus: keelustada reklaam televisiooni- ja raadio­programmides. Seaduseelnõu seletuskirja järgi «ei ole tele- ja raadioreklaami puhul võimalik reklaamitava toote tingimustega piisavalt tutvuda, kuna kontakt on lühiajaline ning see aeg ei ole piisav selleks, et tarbija saaks teha kaalutletud otsuse».

Kas saab olla kahepalgelisemat selgitust! Näiteks välireklaam, mis jääb kiirlaenude puhul lubatuks, on seaduseelnõu koostajate nägemuses järelikult tarbijale põhjalikku analüüsi ja kaasamõtlemist pakkuv meedium. (Küsin kõrvalpõikena: millal nägite viimati välireklaami plakati ees seisvat ja seda põhjalikult uurivat kodanikku?)

Samas on välimeedias keelatud valimisreklaam ning seda just põhjusel, et majasuurused näopildid ja lihtsad loosungid panevad inimesi väidetavalt liiga kergekäeliselt oma poliitiliste eelistuste üle otsustama. Kiirlaenureklaamid on tänavatel teretulnud, sest inimesed saavad nende põhjal teha kaalutletud otsuse? Valimisreklaamid on keelatud, sest inimesed ei saa teha läbikaalutud otsust?

Järelevalveta pole mõtet

Teles ja raadios kiirlaenude reklaami keelava seaduseelnõu seletuskiri ütleb, et varasemad kitsendused pole tulemust andnud. Alles mullu juulis kehtestati reklaamile piirangud, ent nende täitmise järelevalvega pole hakkama saadud. Seda põhjusel, et kardetakse protsesside aeganõudvust ja kulukust.

Tarbijakaitse on niigi kõikvõimalike teemadega ülekoormatud, personali on vähe ja võimalikud kohtukaasused nõuaksid lisakulu juristidele maksmiseks. Seepärast on valitud lihtsam tee, seadust veelgi karmistada.

Julgen väita, et tegelikku abi sellest pole. Ei lahenda see keeld kiirlaenude probleemi. Tunnen-

tean minagi inimesi, kes on sellesse rattasse sattunud. Neist ainult üks on kiirlaenu võtnud «ilusate asjade» ostmiseks, enamikul on see ikkagi olnud sundkäik või hädavajadus. Laen, kuivõrd selline teenus ise on riigi silmis igati legaalne ja lubatav, ei jää inimesel võtmata. Reklaam koos oma piirangute ja nõutavate lisaselgitustega annab seejuures inimesele vähemalt mingigi taustateadmise ja valiku ning tekitab laenutingimuste pakkumisel konkurentsi ka seda pakkuvate ettevõtete vahel. Vastasel juhul pöördub hädasolija lihtsalt esimese ettejuhtuva laenukontori poole.

Ja võib juba ette kindel olla, et ka uue reklaamikeelu järelevalvega ei saada hakkama. Milliste hoobadega kavatseb Eesti mõjutada näiteks siin levivaid välismaiseid, aga Eesti turule suunatud reklaame näitavaid telekanaleid? Eelnõuga kaasnev seletus Euroopa tarbijakaitsekeskuste võrgustiku kasutamisest on ainult ilus ümmargune jutt.

Riik pole näiteks Vene päritolu kanalite tegevuse asjus, palju olulisemates küsimustes suutnud suurt midagi ära teha. Ja ega ka Euroopa Liidu riikides registreeritud telekanalid ole Eesti seadusi ülemäära tähtsaks pidanud. Veelgi keerulisem on selle keelu jälgimine internetis, kus reklaami mõiste on üsna raskesti defineeritav. Lööge üldlevinud otsingukeskkondadesse sisse sõna «kiirlaen» või «SMS-laen» ja te saate aru, mida ma mõtlen.

Mustvalged lahendused

Minu arvamust on lihtne põhja lasta, sest ma muretsen oma tele- ja raadiokanalite reklaamikäibe pärast. Jah, muidugi olen mures, sest selle raha eest saab teha päris suure hulga saateid ja programme. Neid, mida toodetakse siin Eestis ja eestlastele.

Mulle tundub ebaõiglane, kui mingi piirang võtab kohalikult tele- või raadiojaamalt sissetuleku ning see liigub sujuvalt piiritagustesse kanalitesse või muudesse meediatesse. Aga veel enam teeb mind murelikuks see, et sellised lihtsad ja näilised lahendused võtavad Eestis üha enam võimust. Seadusandja ei taha süveneda ja terviklahendust otsida. Järelevalve on liiga väeti, et olemasolevate normide järgimist tagada.

Keelame reklaami, sest ei taha tegeliku probleemiga tegelda? Keelame, sest ei suuda seniste seaduste täitmist tagada? Kuhu edasi? Keelame tele- ja raadiosaadete reklaami muudes meediates, et inimesed ei näeks telereklaame ja ei kuulaks raadiot? Haiguste ravi. Kontrollitud.

3 mõtet

•    Kas välireklaam, mis jääb kiirlaenude puhul lubatuks, on seaduseelnõu koostajate nägemuses järelikult tarbijale põhjalikku analüüsi ja kaasamõtlemist pakkuv meedium?

•    Selle asemel et seadust järjekordselt karmistada, võiks vaadata, et olemasolevad seadused toimiks, ning uurida, miks inimesed üldse kiirlaenu võtavad.

•    Tundub ebaõiglane, kui mingi piirang võtab kohalikult tele- või raadiojaamalt sissetuleku ning see liigub sujuvalt piiritagustesse kanalitesse või muudesse meediatesse.