Nagu kõigi suurte kõnemeeste puhul, on parim kaitse Barack Obama retoorilise tulevärgi vastu distants. Visuaalne ja kõlaline domineerivad sellise jõuga, toorelt ja emotsionaalselt, et kõik, mis jääb tagaplaanile, näibki tähtsusetuna.
Ahto Lobjakas: Obama manifest
4. september 2014, 16:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ometi see nii ei ole: Eesti julgeolek, Venemaa agressioon, Ukraina vajumine sõtta, USA ja lääne vastutus ning tulevikuplaanid on kõik suured teemad, mis nõuavad vastuseid. Laenakem juhtlõng Shakespeare’i Macbeth’ilt: mida jäädavat tähistasid eile Nordea kontserdimaja laval Obama väljavõlutud «heli ja möll» (sound and fury)?
Meie enda kitsast Eesti perspektiivist on olulisim meie tõstmine maailma ajalukku. Obama kõne kandsid otse-eetris maailmale üle BBC World ja CNN.
See kõne oli kui meie eest antud ajalootund. Eesti jõulud tulid sel aastal vara. Veerand tunniga tegi Obama ära selle, mis oleks jäänudki meie populaarajaloolaste lõpetamata elutööks, kehvalt tõlgitud tekstide ja provintslike teavituskampaaniate vahendusel. Obama ilukõne raius miljonite maailmakodanike jaoks paari homeroslikku lausesse meie lähiajaloo tähtsündmused: okupatsiooni, kannatused, vabadusiha. Heinz Valgu ja Marie Underi.
Ülejäänuga on keerulisem. Obama kuuepunktiline plaan NATO ja maailma jaoks oli mõeldud ühtaegu nii esile tõstma kui ka varjama. See, mida Obama ühe käega lubas, peitis seda, mille ta teise käega jättis andmata.
See ei ole tänamatu süüdistus. Obama on poliitik, demokraatliku ühiskonna liider, kellelt nõutakse, et ta hoiaks käte vahel korraga kogu maailma. Tal on väga suured mured.
Obama tegi põrmuks Moskva versiooni sellest, mis toimub Ukrainas ja Ida-Euroopas. Lääs ei otsi mõjusfääre, üksnes liitlastele vabadust enesemääramiseks. Venemaa on viinud väed Ukrainasse – Obama: «See on fakt!» – ja ähvardab teisi riike, sealhulgas Eestit. NATO liitlastel Venemaa naabruses on NATO täielik garantii, kedagi ei jäeta maha, keegi pole üksi. Tallinn on sama tähtis kui Pariis või London.
Siin sisaldasid Obama sõnad USA toetuse senise kõrgveemärgi Eesti jaoks: artikkel 5 olukorras tulevad appi Ühendriikide relvajõud, kaasa arvatud need, mis juba Eestis.
Obama lubas siia tuua rohkem sõdureid, aga ei öelnud, kui palju – mis jätab küsimärgi Eesti kaitstavusele lühemas perspektiivis, olukorras, kus Venemaa saab kontrolli Läänemere õhuruumi üle ja blokeerib abivägede saatmise. Obama ütles samuti, et NATO väed hakkavad siin roteeruma ehk vahelduma. Teisisõnu ei looda alalist baasi. Selle keelab NATO-Venemaa 1997. aasta aluslepe, millest USA pole valmis loobuma.
Ukrainale lubas Obama abi, aga mitte relvi. Kõige olulisemalt jättis ta õhku rippuma küsimuse: mis on USA strateegia Venemaa jaoks? Kas Obamal on üldse plaan peale veikleva usu oma pühasse üritusse?
Suure teene tegi Obama Eesti krampi tõmbuva sisekliima vabastamiseks. Parim vasturohi Venemaa propagandale, ütles Obama, on meie väärtused, ehk mitte oma propaganda. «Valed ei saa tõe vastu.»
Midagi ei asenda piiranguteta debatti. Ega inimõigusi ja vabadusi ning ühiskonda, mis avatud vähemustele.