Kolme eestlase kogemus: sotsiaaltöötajana Soomes

Foto: SCANPIX

Soomes töötavate Eesti sotsiaaltöötajate kogemused kinnitavad, et Eestis saadav erialane haridus on ka mujal hinnas. Soome töökultuur rõhutab professionaalset küünarnukitunnet, samas peab töötaja vastutama oma otsuste eest ning olema võimeline neid põhjendama ja vajadusel ka kaitsma, kirjutavad kolm Soomes sotsiaaltöötajana töötavat eestlast ajakirjas Sotsiaaltöö.

Riina Mattila, sotsiaaltöö ja kasvatusteaduste magister, juhtiv sotsiaaltöötaja Espoos

Olen nautinud lastekaitsetööd Soomes ja loodan, et jätkan samal alal veel kaua. Aastal 2001 tööd alustades oli Soome lastekaitse tunduvalt erinev Eesti omast nii seaduste, võimaluste kui ka vastutuse osas. Sellest ajast alates olen näinud lastekaitses palju muutusi. Muutused sotsiaaltöös on loomulikud ja vajalikud. Sotsiaaltöötajal tuleb olla kursis igapäevase eluga, tuleb osata näha inimese ja keskkonna probleeme ning võimalikke tulevikustsenaariume. See eeldab, et sotsiaaltöötajad osalevad täiendkoolitustes, võtavad aktiivselt osa võrgustikutööst, tutvustavad oma tööd väljaspool igapäevast töökeskkonda (näiteks lasteaedades, koolides, tervishoiuasutuste jne) ja on aktiivsed meedias.

Lastekaitse on sotsiaaltöö valdkondadest tõenäoliselt kõige mitmekülgsem, kuna on juriidiliselt täpne, kliendid on teadlikud oma õigustest, lastekaitsega puutuvad inimesed kokku tihti vastumeelselt ja kartusega, et laps võetakse vanematelt ära. Lastekaitset ei osata näha teenusena, seda nähakse pigem karistusena. Lastekaitsetöötajatel on väga suur vastutus ka seetõttu, et neil on õigus toimida lapse ja vanemate tahte vastu, kui olukord seda nõuab.

Lastekaitsetöötajal peab olema palju teadmisi pakutavatest teenustest (tavalised lastega peredele mõeldud teenused, muud sotsiaaltööteenused), kuna nende valik ja rehabilitatsiooniprogrammi koostamine on lastekaitsetöötaja ülesanne. Igapäevases töös on tal abiks töökollektiiv, esimees (vastutab osakonna sisulise töö, personali ja töötingimuste eest), nõustamisrühmad, konsultatsioonitelefonid jm. Lõpliku otsuse teeb töötaja ja on seda tehes sageli üksi. Ta kannab vastutust selle eest, et on kliendile valinud just need teenused, mis annavad soovitud tulemuse/muutuse.

Lastekaitsetöö teeb põnevaks klienditöö, mille kohta ei või iialgi öelda, et «kõik on nähtud». Olukorrad on sageli sellised, mida keegi pole varem lahendanud, või nii sõlmes, et on raske otsustada, millest alustada. Ükski tööpäev ei sarnane teisega. Tavaliselt saavad töötajad klientidelt kiitvat tagasisidet ja head meelt teeb see, et väga paljudes peredes on laste elu pärast kliendisuhte lõppemist tunduvalt parem.

Soomes on rohkelt võimalusi laste ja perede aitamiseks, teenuseid on palju ja rahalised võimalused suhteliselt head (kuigi säästa tuleb ka meie töös). Vanematelt asutusse või kasuperesse suunatud lapsed tulevad sageli koju tagasi enne 18. eluaastat, sest tavaliselt ei ole suunamised pikaajalised.

Lastekaitsetöö varjukülgedeks on kindlasti lastekaitse halb maine ja võimatus meedia laimule avalikult vastata, kuna klient on salastatud. Vahel ähvardatakse, kohtumisi filmitakse ja lindistatakse, juristid (advokaadid) on mõnikord pahatahtlikud ja võrgustikust tuleb solvavaid märkusi selle kohta, et lastekaitse ei tee midagi.

Parim viis sellistest asjadest ülesaamiseks on usk endasse ja huumor. Kui töötaja annab endast parima, austab klienti ja järgib seadust, on ta spetsialistina ennast õigustanud.

Töökultuur Soomes

Soomes olen nautinud kohalikku töökultuuri. Jutud aeglaselt tegutsevatest ja ainult kohvi joovatest töötajatest võib unustada. Tööd tehakse intensiivselt ja suure kohusetundega. Osakonnajuhatajana pean vahel töötajale meelde tuletama, et haigena ollakse haiguslehel, mitte puhkusel, ja palavikus peab minema koju, mitte mõtlema oma plaanitud kohtumistele. Rahulikkus ja põhjalik ettevalmistus on sotsiaaltöötajale tähtsad põhimõtted: alati on aega juua tass kohvi ja seejuures mõelda, kuhu me läheme, miks läheme, mida teeme ja kuidas töötame; kas on riske ja mida me teeme ohtlikus olukorras. Paanikas või haige töötaja ei ole teiste aitaja.

Meeldiv on, et tööl võib küsida, öelda, et ei jaksa, ei oska, ei tule midagi sellist meelde, mis võiks aidata, sel juhul töökaaslased aitavad nõu ja jõuga surnud punktist üle.

Soomes ei ole mittetäielik keeleoskus probleemiks. Võib paluda, et töökaaslane loeks su tekste (raporteid, kokkuvõtteid, plaane) ja teeks parandusi ning soovitaks kasutatada sõna, mis paremini sobib. Parimad naljad ja olukorrad on need, kui toimuvad kultuuride ja keelte kokkupõrked ‒ siis saab palju nalja ja seejärel võib asjalikult jätkata. Ka soomlastele tuleb sotsiaaltöö ametikeelt tõlkida maakeelde ja seetõttu on mu ainus soovitus Soome tööle pürgijatele, et hakake julgelt pihta ja keel areneb koos muude tööoskustega. Aktsent pole probleem, sageli aitab see alustada vestlust n-ö neutraalsetest asjadest, et mis keelt sa räägid, kust pärit oled vms.

Samas on aitamine ja teiste ärakasutamine kaks eri asja: ei saa loota selle peale, et keegi kogu aeg aitab, ka ise tuleb teisi aidata.

Välismaalasest sotsiaaltöötaja

Soomes ei ole sotsiaaltööl veel väga palju võõramaalasi. Põhjus on osaliselt selles, et see töö nõuab palju teadmisi (kohalike olude ja teenuste tundmist) ja välismaalased arvavad, et ei tule toime. Minult on tihti küsitud, kuidas on võimalik tulla praktikale sotsiaalosakonda. Selline võimalus on ainult siis, kui soovija õpib ülikoolis või ametikõrgkoolis. Tutvuma või keelepraktikale inimesi võtta ei saa, kuna kogu meie töö on salastatud. Olen soovitanud küsijatel alustada tööd laste- või noortekodus või lasteaias. Ametialane keeleosakus areneb tööl kiiresti.

Samas küsin endalt, et kuidas ma ise hakkama sain? Olin seitse kuud lasteaias tööl, seejärel kandideerisin sotsiaaltöötajaks, sain töökoha, ja nii kõik algas. Kas ma ise oskasin kõike, mida töös vaja on? Kindlasti mitte, kolleegid aitasid ja õpetasid, minul oli suur soov hakkama saada … ja ma sain hakkama.

Meie osakonnas töötab 30 inimest, neist kuus on välismaalsed. Meie kohta küsitakse sageli, et kuidas meil on nii palju mujalt tulnud inimesi, kuidas me need töötajad oleme leidnud, kuidas nad hakkama saavad jne. Vastus on lihtne: me oleme andnud neile võimaluse end proovile panna, oleme teinud jõupingutusi, et nad tunneksid end meie osakonnas hästi. Oleme abistanud neid vastavalt vajadusele. Mida oleme neilt vastu saanud? Kõigepealt tänutunde, et neile on antud võimalus end proovile panna, motivatsiooni ja positiivse suhtumise teiste aitamisse ning palju selliseid teadmisi, mida igaüks oma kultuurist meile kaasa toob.

Lõpetuseks: Soome tööturul on rohkesti võimalusi leida tööd sotsiaalvaldkonnas. Keeleoskus on tähtis, kuna klienditöös tuleb palju suhelda ja kogu töö dokumenteerida. Seadusi ja võrgustikku tuleb tunda. See kõik on õpitav, pole vaja karta eelarvamusi või pahatahtlikku suhtumist, kuigi juhtub sedagi, ja vahel on kriitilised märkused õigustatud.

Sotsiaaltöös on edukad need, kes leiavad asjadele põhjused ja lahendused. Ebaõnn tabab neid, kes mõistavad kohut ega näe keskkonna ja muude tegurite mõju probleemide tekkimisel.

Kati Saira, Pääkaupungi Turvakoti Ry sotsiaalhoolekande töötaja (Soome)

Tänavu augustis saab mul aasta, kui asusin elama ja tööle Helsingis. Artiklis jagan oma kogemusi ja teadmisi neile, kes samuti soovivad töötada Soomes sotsiaalalal.

Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikuna on igal eestlasel õigus ajutiselt Soomes viibida ja seal kuni kolm kuud töökohta otsida. Juhul kui Eestis pole eelnevalt loodud kontakte ja sõlmitud töölepingut, tuleb selle kolme kuu jooksul töökoht leida. Kui töö- ja elukohta pole õnnestunud leida, tuleb pöörduda tagasi koju. Kolme kuu jooksul Helsingi sotsiaalhoolekandes töökohta leida pole sugugi lihtne. Konkurents on suur ning enamasti eelistatakse varem Soomes õppinud ja töötanud ning ladusalt soome keelt valdavaid inimesi. Töökoha leidmise korral tuleb kohe teavitada Soome politsei immigratsiooniosakonda ja taotleda elamisõigust ELi kodanikuna. Immigratsiooniosakond menetleb taotlust järgneva kolme kuu jooksul. Menetluses esitatavad peamised küsimused on: kas töölepingus kirjas olev palk võimaldab elada Soomes, kas leibkonda kuulub veel inimesi ning kes neist ja mis eesmärgil soovivad samuti jääda elama Soome. Kui immigratsiooniosakonnast tuleb positiivne vastus, on inimesel õigus elada Soomes ELi kodaniku elamisõiguse põhjal, õigus KELA-kaardile, mis vastab Eestis haigekassakaardile, Soome ID-kaardile jm hüvedele. Kui vastus on negatiivne, tuleb riigist lahkuda.

Sotsiaalhoolekande alal töötamine Helsingis on suur privileeg

Võõras riigis ei oota ega võta sind rõõmuga tööle mitte keegi. Konkurents tööturul, sh sotsiaalvaldkonnas, on tihe ja tööle saamine raske. Suureks plussiks loetakse soome ja rootsi keele oskust, varasemat õppimise või töötamise kogemust Soomes, aga ka soovitusi eelnevatest töökohtadest, soovitatavalt samuti Soomest. Kui seda kõike pole, siis teatatakse sulle pärast kandideerimise lõppemist kirjalikult, kui mitu inimest seda töökohata taotles. (On olnud 8 kuni 25, aga ka 150 kandidaati). Samuti antakse teada, kes nimeliselt sellele töökohale valiti ning millised olid tema eelised. Töökoht Helsingi sotsiaalhoolekandes on eelis, kuna lisaks heale palgale on töötajal õigus taotleda soodsa üüriga korterit linnale kuuluvas majas. Sealgi on konkurents tihe, aga tasub proovida.

Kvalifikatsiooni saamiseks 12 kuud tööd või 2 eksamit

Enne Soome elama asumist saatsin oma Eestis ja Norras saadud magistridiplomid Soome haridusametile, et saada Soomes töötamise õigus ehk kvalifikatsioon. Vastuseks tuli kiri, milles teatati, et kvalifikatsiooni saamiseks tuleb töötada vähemalt 12 kuud Soome sotsiaalhoolekandes täiskohaga või sooritada mõnes vastavas Soome ülikoolis kaks eksamit – üks Soome sotsiaalõigusest ja teine perekonnaõigusest. Lisatud oli info, milliseid raamatuid lugeda ja milliseid seadusi tuleb tunda, et eksamile minna. Soome sotsiaalõiguse eksamit on võimalik teha Helsingi Ülikoolis kaks korda aastas, 30. aprillil ja 30. novembril. Perekonnaõiguse eksamit saab sooritada vähemalt viis korda aastas. Eksamiteks tuleb õppida omal käel, aastas sooritab kvalifikatsioonieksameid Helsingi Ülikooli professori Marita Törröse hinnangul kuni viis inimest. Eksamid on tasulised, ühe eksami hind on 120 eurot. Eksamitele tuleb registreeruda iseseisvalt, võttes ühendust vastavate ülikoolidega. Registreerimiseks on vajalik Soome isikukood ja alalise elukoha aadress Soomes.

Otsustasin valida enda arvates raskema tee ja õppida iseseisvalt, kuna soovisin tundma õppida Soome sotsiaalhoolekande peamisi aluseid – Soome seadusi. Selleks oli vaja läbi töötada kaks teost sotsiaalõigusest (Juoko Narikka «Sotsiaalõigus» ning Kaarlo Tuori ja Toomas Kotkase «Sotsiaalõigus»), perekonnaõiguse eksami jaoks Eva Gottbergi «Peresuhted ja seadusandlus» ja Marjukka Litmala «Lapse positsioon lahutuse korral, II osa; lapse eestkoste, elukoht ja kohtumise õigus». Lisaks tuli läbi töötada üle kolmekümne Soome sotsiaal- ja perekonnaõiguse seaduse. Minu jaoks olid kolm suuremat takistust soome õiguskeel, raamatute hankimine Helsingi raamatukogudest ja ajanappus.

Töö ja pere kõrvalt pärast pikka ja väsitavat tööpäeva raamatukogusse õppima minna nõudis suurt eneseületamist. Õnneks on Helsingi raamatukogud tööpäevadel avatud kella kaheksani õhtul. Soome sotsiaalõiguse kirjaliku eksami sooritasin positiivsele hindele 30. novembril 2013 ja Soome perekonnaõiguse eksami 1. veebruaril 2014 Helsingi Ülikooli Porthania saalis koos teiste üliõpilastega. Mõlemad eksamid kestsid neli tundi, võimalik oli kasutada Tia Tuomise raamatut «Sotsiaal- ja tervishoiu seadusandlus».

Valikuliselt sai vastata kokku neljale küsimusele. Soome perekonnaõiguse eksamil tuli lahendada ka üks näidisjuhtum, viidates perekonnaõiguse seadusele. Olen õnnelik, et valisin iseseisva õppimise ja sooritasin need eksamid, kuna oma töös Pääkaupungi Turvakoti Rys läheb mul Soome sotsiaal- ja perekonnaõigust iga päev vaja.

Olen viimased kümme aastat Soomes palju reisinud ning sugulastel ja sõpradel külas käinud, kuid püsivalt Soome elama asumisega kaasnev kultuurišokk tabas mind ikkagi. Soomes töötamine ja elamine on raske, kuna KÕIK on uus – keel, kultuur, töökeskkond, -põhimõtted ja -meetodid.

Soome sotsiaaltöö põhimõtted ja ootused sotsiaaltöötajale

Soome sotsiaaltöö põhineb inimõigustel ning sotsiaalse õigluse põhimõtetel, mis on fikseeritud rahvusvahelistes kokkulepetes. Soome põhiseaduse § 22 järgi on avaliku võimu või ametkonna kohustus kindlustada põhi- ja inimõiguste teostamine. Põhiseaduse § 1 ütleb: /.../ «Põhiseadus kindlustab inimväärikuse puutumatuse ja üksikisiku vabaduse ja õigused ning edendab õiglast ühiskonda.»

Soomes töötades olen kokku puutunud professionaalse sotsiaaltööga, kus kliendi osalus ja enesemääramisõigus on enesestmõistetavad, samuti kliendist lähtuvad töömeetodid. Töötaja vastutus on suur (Eestis töötades teadsin, et juhataja vastutab).

On enesest mõistetav, et töö juures ja töö ajal ei tegelda Facebookis aja viitmise, pereliikmetele helistamise, pereasjade ajamise, internetis ajalehtede lugemise või lõputu kohvijoomisega. Töö ajal tehakse tööd. Kui perekondlikud asjad osutuvad tööst tähtsamaks, siis leitakse kiirelt inimene, kes oskab ja tahab töötada. Kuna vastutus on suur ja töö pingeline, siis on mul olnud ka tööpäevi, kus lõunasöögiks on aega vaid kümme minutit, olen söönud võileibu politseis või Helsingi ringkonnakohtu kohvikus.

Töötajalt oodatakse, et ta valdaks keeli, et tal oleks hea, soovitatavalt akadeemiline haridus ning et ta teeks oma tööd tõhusalt ja südamega. Vajakajäämisi teadmistes, nõrka keeleoskust või laiskust kaua varjata ei saa. Töökohti hinnatakse, tööandjast peetakse lugu ning ka palka makstakse nii, et isegi sotsiaalhoolekandes töötav inimene saab endale nii mõndagi lubada.

Olen siiralt tänulik Soome riigile võimaluse eest siin töötada, käia koolitustel (Naisten Linja, Monika Naiste Liitto, Monika Naiset Voimavarakeskus, Pesäpuu ry, Kairon Instituut), õppida uusi töömeetodeid (nt tunnetekaardid, mis on klienditöös asendamatud) ning olla tugiisikuks inimkaubanduse ohvrile. Siin on loodud kõik võimalused selleks, et teha seda, mida erialaselt soovid. Ole vaid ise töökas, õpihimuline, aus ja julge.

Eve Lääts, MA, sotsiaaltöötaja, Forssan Seudun Hyvinvointikuntayhtymä, Soome

Soomes sotsiaaltöötajana tööle asumiseks alustasin sellest, et tegin enda jaoks selgeks siin kehtivad pädevusnõuded ja saatsin vajalikud dokumendid Soome haridusametile. Esmakordsel loa taotlemisel on menetlusaeg pea neli kuud. Ooteaja kasutasin tööks hoolekandeasutuses, keelekursuse läbimiseks ja kesktasemel soome keele eksami sooritamiseks. Saanud jaatava vastuse, valisin aastase töötamise omavalitsuses sotsiaaltöötaja ametikohal. Töötajale, kelle pädevuses on lünki, tähendab see 5 protsenti madalamat palka, et aga mu kogemus ja staaž Eesti sotsiaaltöös võeti 100-protsendiliselt arvesse, sain hoopis 3 protsenti palgalisa. Käisin kahel töövestlusel, ühe sotsiaalosakonna juhataja soovitas mind naaberomavalitsusele, kus vajati ametnikku ühele lastekaitsega seotud ametikohale (soome keeles lastenvalvonta) ehk ametisse, mida Eestis ei olegi ja mida ei oska tõlkida ka, kuid töö sisu oli mulle väga tuttav: isaduse tuvastamine, lapsele elatusraha suuruse määramine ja arvutamine; kokkulepete sõlmimine ja kinnitamine; eraldi elava vanemaga kohtumise korras kokku leppimine ja selle kinnitamine; osalemine lapse huvide väljaselgitamises kohtuprotsesside tarvis ning koos teiste võrgustikuliikmetega kohtu päringutele vastamine.

Akadeemilise sotsiaaltöö haridusega (magistri tasemel) sotsiaaltöötajatest on Soomes suur puudus. Ülekülluses on sotsionoome, kelle kvalifikatsioon aga ei ole piisav lastekaitseametniku, täiskasvanutega tegeleva sotsiaaltööametniku, lastenvalvonta ametnikuja ka puuetega inimestega tegeleva sotsiaaltööametniku tööks. Seaduste tundmaõppimine on nõudnud kõvasti tööd ja aega, kuid olen oma valikuga väga rahul. Olen jätkuvalt seda meelt, et parim viis õppida on teha seda töö kaudu ja kolleegidega suheldes. Kolleegid on olnud äärmiselt toetavad ja tagasiside, mida olen saanud klientidelt ja kolleegidelt (ka kohaliku ajalehe kaudu) on olnud südantsoojendav.  Aasta on möödunud märkamatult. Kui alustasin, oli mu tööandjaks ligi 5000 elanikuga omavalitsus, aastavahetusel omavalitsuste sotsiaalhoolekandeosakonnad liitusid ja tööandjaks sai hoolekandeasutus, mis teenindab 40 000 elanikku. Ametialast õppimist, muutusi, arenguid ja arendamist on olnud ja tuleb ka edaspidi. Esimestest tööpäevadest alates nimetati mind omavalitsuse esindajaks Euroopa Liidu rahastatavatesse sotsiaaltöö arendusprojektidesse ja töörühmadesse. Eelkäija jälgedes tuli asjad endale kiirkorras selgeks teha.

Sotsiaaltöö on oma olemuselt maast olenemata ikka sama. Põhimõtted ja väärtused on Eestis ja Soomes sarnased ning Eesti sotsiaaltöö tasemeharidus igati arvestataval tasemel. Usun, et kõik Eesti sotsiaaltöötajad teevad oma tööd südamega, ainult et Eestis on sotsiaaltöötaja võimalused abi anda ja aidata märksa piiratumad kui Soomes. Erinev on ka see, et Eestis ei ole ametniku vastutus nii suur, sest sotsiaaltöötaja küll valmistab materjalid ette, kuid otsustele ja kirjadele kirjutab alla osakonna juhataja. Soomes on otsusel sotsiaaltöötaja allkiri ja see otsus peab olema pädevalt põhjendatud. Kolleegid võivad küll abistada, kuid otsuse teeb sotsiaaltöötaja ise, ja kui see vaidlustatakse, pead suutma veenvalt selle õigsust tõendada.

Väga oluline on juhtumite dokumenteerimine. Aega on piisavalt, et kõike korralikult ja põhjalikult teha, sest sotsiaaltöötaja vastuvõtule tuleku aeg lepitakse eelnevalt kokku ja sotsiaaltöötaja määrab ise oma töörütmi nii, et jääb piisavalt aega ka paberitööks. 

«Sotsiaaltöö» on 1997. aastast ilmuv sotsiaalvaldkonna teadus-professionaalne ajakiri, mille eesmärgiks on aidata kaasa spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmisele ja silmaringi laiendamisele. Ajakiri ilmub kuus korda aastas, selle väljaandmist toetab sotsiaalministeerium.