Pärast 1968. aasta dramaatilisi sündmusi Tšehhoslovakkias olla tšehhid-slovakid kuulutanud, et ainus, mida nad soostuvad venelastega edaspidi tegema, on nende vastu hokit mängida.
Priit Pullerits: boikott alaku!
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
4. september 2014, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd, arvestades Venemaa kasvavat agressiivsust, oleks isegi hokimäng liiast. Jalgpallist rääkimata. Enamgi veel: just spordist tuleb alustada, et Venemaad taltsutada. Sest muud sanktsioonid, nagu viimased kuud on tõestanud, jäävad selle pätistunud riigi ohjamisel hambutuks.
Alustada tuleks Venemaalt 2018. aasta jalgpalli MM-turniiri äravõtmisest. Paraku on rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) president Sepp Blatter seesuguseid mõtteid seni tõrjunud. Mis tähendab, et talle tuleb survet avaldada. Näiteks võiks Ukraina ning samuti Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Gruusia jalgpallijuhid hoiatada – keegi peab ju lõppude lõpuks otsustavat initsiatiivi ilmutama –, et nende riikide koondised keelduvad MMi kvalifikatsiooniturniiril osalemast, kui FIFA ei korralda 2018. aasta MMi korraldajamaa uut valimist.
FIFA survestamine poleks sugugi utoopiline ega lootusetu. Kui siiani on Venemaalt jalgpalli MMi korraldusõiguse äravõtmise poolt võtnud sõna vaid üksikud Inglismaa, USA ja Saksamaa poliitikud, siis viimatised uudised kõnelevad, et nendega on liitunud ka maailma poliitika raskekahurväelane, Briti peaminister David Cameron. Aga üksnes poliitikute avaldustest ei pruugi asjaolude muutmiseks piisata. Tegutsema peavad ka FIFA enda liikmed, rahvuslikud jalgpalliliidud.
Ja tegutseda tuleb mitmel rindel. Järgmise aasta jäähoki MM-võistlused toimuvad Tšehhis. Kui rahvusvaheline hokiliit (IIHF) ei nõustu Venemaad finaalturniirilt eemaldama – nagu eemaldas FIFA sõdiva Jugoslaavia 1992. aasta jalgpalli EMilt ja 1994. aasta MMilt –, võiks ülejäänud riikide meeskonnad lihtsalt keelduda Venemaa vastu väljakule minemast. Telepilt, mis noist vastasteta kohtumistest Venemaale läheks, oleks venelastele pehmelt öeldes jahmatav. (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide koondiste kõrval oleks vaid Valgevene ainus, kes Venemaa meeskonna boikotiga ilmselt ei ühineks.) Las siis Venemaa pealegi tulla «maailmameistriks» ühtegi kohtumist pidamata.
Teadagi, mida spordisõbrad pahaselt vastu hüüavad: miks karistada president Vladimir Putini ja teiste Venemaa juhtivpoliitikute tegude eest sportlasi! Aga miks peavad Venemaa sõjakuse eest neelama vapralt karistuse alla Eesti ja teiste Euroopa riikide põllumehed? Ja miks peavad Vene poliitikute tõttu kannatama Ukraina rahulikud, süütud elanikud, naised ja lapsed?
Ohverdada aastaks-paariks üksikute niigi hästi makstud sportlaste ambitsioonid on kõigi teiste kaotuste kõrval ühed tagasihoidlikumad, vähekõnekad kaotused. See-eest sõnum, mille sportlased saadaksid oma väikse eneseohverdusega Venemaale, kus pole tähtsamaid alasid kui jalgpall ja jäähoki, oleks jõuline ja mõtlemapanev. Küllap ka maailmapoliitikat muutev.