Juhtkiri: ajalooline otsus

USA mittetunnustamispoliitika aitas hoida unistust oma riigist

«Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu liikmeks. Riigivolikogu otsustas esineda vastava palvega NSV Liidu ülemnõukogu ees.» Täna 70 aastat tagasi oli Postimehe esiküljel just selline suur üle viie veeru laotud pealkiri. Päeva põhiuudist illustreeris «maailma töötava rahva juhi» Jossif Stalini portree.

Kõikvõimalike hüüdlausetega pikitud tekstid jutlustasid vabadusest, uuest korrast ja peagi saabuva Nõukogude elu eelistest. «Väikeste kapitalistlike riikide iseseisvus oli ainult fiktsioon, kuna nad olid vaid imperialistliku kapitalismi söödamaaks,» kirjutas propagandaleheks muudetud väljaanne. Nõukogude Liitu astudes pidi rahvas vabanema «kapitalismi kurnamissüsteemist ja sõjaohutust». Me teame, kuidas tegelikult läks.

Õnneks leidus toonases maailmas siiski inimesi ja riike, kelle välja öeldud sõnad ja tehtud otsused põhinesid demokraatlikel väärtustel, ning paljuski neile võlgneme ka tänu oma taasiseseisvumise eest.

23. juulil 1940 teatas USA riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles Stimsoni mittetunnustamise doktriinile toetudes, et Ühendriigid ei tunnusta Balti riikide annekteerimist. «Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsama naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti lõpp-punkti suunas,» märkis Welles. See oli kaugelt selgem ja jõulisem avaldus kui Euroopa riikide noodid.

USA külmutas Baltimaade varad. Augustis suleti küll saatkonnad, kuid näiteks Eesti peakonsulaat New Yorgis tegutses kogu anneksiooni ajal. Ja kuigi sõja järel Balti rahvad iseseisvust tagasi ei saanud ning sellele templi vajutanud Jalta konverentsi otsuste pärast president George W. Bush 65 aastat hiljem Riias avalikult vabandust palus, püsis mittetunnustamispoliitika vankumatu.

Selles valguses on Eesti, Läti ja Leedu peaministrite tänuavaldus USA presidendile Barack Obamale õigustatud ja märkimisväärne. Kõigele lisaks näitab see rahvusvahelisele üldsusele naabrite solidaar­sust teatud fundamentaalsetes küsimustes, mis mõnelgi juhul arginaginates proovile pannakse.

Tunnustamine-mittetunnustamine (värsked näited: Kosovo, Lõuna-Osseetia, Ab­haasia) tundub päevauudiseid lugedes mõnigi kord riikidevahelise diplomaatilise mänguna, millega justkui nopitakse lühiajalisi võite. Tegelikult hakkame alles aastakümneid hiljem mõistma nende otsuste tähtsust. USA 70 aasta tagune seisukohavõtt on just selline ajalooline märgiline sündmus.