Toomas Asser: personaalmeditsiini tulevik on terviselugu

Neurokirurg Toomas Asser. Foto: Margus Ansu

Eesti e-tervise kontseptsiooni ja ülesehitust on vaja põhjalikult muuta, et arstid, patsiendid ja riik saaksid e-tervisest kasu määral, mida ootaks kümme aastat kestnud pingutuselt selle loomisel, kirjutab akadeemik, Tartu Ülikooli neurokirurgia professor Toomas Asser.

Sõnad «personaalmeditsiin» ja «personaalne tervishoid» on viimastel aastatel muutunud universaalseks turundusmeetodiks, millega tähistatakse kõike uut tervishoius ja arstiteaduses, alates pulsisageduse arstile saatmisest mobiiltelefoniga ja geenitesti tegemisest vähiravimi valikul kuni geenikiibi koostamiseni rahvastiku tervise parandamiseks.

Muidugi on õigus headel kolleegidel Urmas Siiguril (Sirp, 26.09.2013) ja Ralf Allikveel (Postimees, 11.10.2013), et personaalseks ei muuda meditsiini ei geenitest ega mobiilirakendus, vaid tervikpilt konkreetse inimese tervise erinevatest aspektidest ehk personaalne terviseinformatsioon. Testide, uuringute ja analüüside tulemused saavad tähenduse ainult üheskoos ja eelnevate tulemuste foonil.

Aastasadu on personaalne meditsiin saanud rajaneda vaid sellel informatsioonil, mille arst sai patsiendilt küsitluse ja vaatluse teel. See aitas valida sobivat raviplaani ja anda personaalseid ravi- või tervisesoovitusi. Haige kaebused ja selgitused on olulised ka täna. Kuid tänapäeval, mil kliinilise meditsiini diagnostiline võimekus on tohutult arenenud, pole väljakutseks mitte vajalike terviseandmete kättesaamine haigelt endalt, vaid kõikvõimalikest infosüsteemidest, sest killud tervikpildist on laiali raviasutustes üle Eesti.

Personaalse meditsiini tulevik on personaalse ehk isikupõhise terviseinfo struktureeritud kogumine ja talletamine ning kiire kättesaadavus aegridadena. Personaalne digitaalne terviselugu ühendaks endas kõik arsti juures käimised, uuringute ja analüüside tulemused ning patsiendi enda üleslaaditud struktureeritud info tema enesetunde, enesega toimetuleku ja terviseharjumuste kohta.

Personaalse ja digitaalse terviseloo neljast sambast esimene ja peamine oleks ambulatoorses arstiabis (perearstid ja eriarstid) ja kiirabis tekkiva info sidumine isikukoodi alusel ühtseks tervikuks, mis areneb ajas vastavalt kokkupuudetele tervishoiusüsteemiga ja talletab olulise info, näiteks veresuhkru või kehakaalu väärtused, et selle alusel kuvada tunnuste ajaline dünaamika.

Teiseks sambaks oleks haiglates täidetavate e-haiguslugude liidestamine terviselooga. Haiglas tehtud diagnostika ja raviprotseduurid või operatsioonid ja intensiivravi on küll vägagi olulised iga haiglaravil olnud haige jaoks, kuid need katavad ainult väikese osa tervishoiust. Eestis on aastas haiglaravi ja päevaravi episoode kokku 300 000, kuid neli miljonit ambulatoorset eriarsti ja neli miljonit perearstikülastust.

Kolmandaks terviseloo sambaks oleks õendusravi ja sotsiaalabi käigus kogunev info. Vananeva rahvastiku aitamiseks on see sammas kulda väärt, kuid neis valdkondades pole praeguseni Eestis üleriigilist e-arengut sisuliselt toimunud.

Neljandaks sambaks oleks eestimaalaste endi sisestatud info. Mitte Twitteri säutsud ega Facebooki postitused enesetundest pärast sööki, pidu või sportimist, vaid info, mida need, kes arstiabi vajavad ja kasutavad, saavad enne arsti juurde minekut enda kohta ette teatada või millega oma kroonilise haiguse kulgu kirjeldada. Olgu siin lihtsamaks näiteks struktureeritud küsimustiku täitmine pea- või nimmevalude iseloomu ja muutuste kohta, unehäirete või meeleolu muutuste kohta.

Kas kõik eelnevalt kirjeldatu ei olegi meil mitte e-tervise näol olemas? Kahjuks mitte, sest kuigi eestikeelne Vikipeedia väidab, et digitaalne terviselugu on osa e-tervisest, on riigikontroll oma 2014. aasta jaanuaris avaldatud aruandes pannud õige diagnoosi: ei arstid, patsiendid ega riik ei saa e-tervisest kasu määral, mida ootaks kümme aastat kestnud pingutuselt. Ja kasu ei saagi tõusta, kui ei muudeta põhjalikult e-tervise kontseptsiooni ega ülesehitust.

E-tervis kogub pdf-formaadis dokumentidena kokkuvõtteid ehk epikriise haiglaravi episoodide ja arstikülastuste kohta. See tähendab, et numbrid ja sõnad on süsteemis olemas, kuid kogutud viisil, mis ei võimalda neid reaalselt kasutada. Et saada teada, mis uuring või operatsioon on tehtud, peab kõik pdf-dokumendid avama ja läbi lugema. Need tekstid on aga iga arst koostanud endale sobivana tundunud sõnastuses ja detailsuses, kasutades vaba teksti, lühendeid ja numbreid, mille tähendust ei pruugi ka selle sisestaja kuu aja pärast suuta meenutada. Ning mingi info puudumine tekstis ei pea veel tähendama, et seda poleks tehtud või uuritud. Niimoodi ladestatud teabest ei saa iial kätte andmeid, mida vajaksime nii haigete raviks kui ka arstiteaduse arenguks.

E-tervise infosüsteem pole ei andmebaas ega infosüsteem, sest ei koguta mitte andmeid, vaid dokumente – e-tervis on seega pigem elektrooniline dokumendihalduse süsteem. Suurimaks erinevuseks digitaalse personaalse terviseloo ja e-tervise vahel peab seetõttu olema terviseandmete standardiseeritud ja struktureeritud sisestamine koos kõigi tänapäevase infotehnoloogia pakutavate võimalustega, et tagada kogutud andmete kvaliteet ja kasutatavus.

Digitaalse terviseloo peamiseks eesmärgiks peab saama andmete kiire ja struktureeritud kättesaadavus ja taaskasutatavus. Arsti aeg ei tohi kuluda lõputule klikkimisele ega samade andmete korduvale sisestamisele, vaid isikukoodi sisestamisel peaks olema kuvatud patsiendi terviseandmed kujul, mis vastab tema vanuse ja tervisehädade profiilile, uuemad andmed eespool ja oluliste parameetrite kohta graafiliselt. Standardiseeritud ja etteprogrammeeritud andmekaeve ja kuvamise abil tekib andmetest informatsioon, mis ongi personaalne tulevikumeditsiin nii konkreetse patsiendi aitamiseks kui ka arstiteaduste arenguks.

Sellise tuleviku saavutamiseks on Eestis olemas kaks unikaalset eeldust, mis enamikus arenenud riikides puuduvad. Need kaks eeldust on isikukood ja X-tee, mille abil saab andmeid isikupõhiselt linkida ja turvaliselt liigutada. Üleriigiline veebilahendus võimaldaks terviseinfot kasutada haiglates, EMOs, kiirabil, perearstidel ning personaalse õendusabi ja sotsiaalteenuste korraldamisel.

Personaalne tervishoid ja uus platvorm arstiteaduste arengule Eestis on saavutatav, kui e-tervisele antakse uus hingamine ja sisu ning iga eestimaalase kohta koostatakse digitaalne terviselugu. Sinnapoole liikumiseks annab lootust 3. juulil valitsuse otsusega loodud e-tervise rakkerühm, mis peaks aastaga välja töötama e-tervise strateegilise arenguplaani aastani 2020 koos arendustegevuste, rahastamiskava ja üksikasjaliku rakendusplaaniga.

Struktureeritud ja standardiseeritult sisestatud isikupõhised terviseandmed enam kui miljoni elaniku kohta annavad võimaluse rahvastikupõhiste haigusregistrite loomiseks ja arstiabi kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks ehk Eesti tervishoiu arendamiseks Eesti elanike huvides. Individuaalse personaalse meditsiini tarvis loodava digitaalse terviseloo lisaväärtuseks on anonüümsete isikupõhiste andmete kasutamine teadusuuringutes.

Terviselugude pidamine Eestis rahvastikupõhiselt ja dünaamilisena, talletades muutused ajas, on nutikas spetsialiseerumine – personaalne terviseinfo on tuleviku tervishoiu ja arstiteaduse infra­struktuur, olulisemgi kui betoon ja raud.