Täna toimuv Ühendriikide presidendi Barack Obama visiit Eestisse kannab korraga mitut sõnumit. Küsimus, mis Eestit huvitab, koondab need sõnumid fookusesse: kui palju aitavad need kaasa Venemaa naaberriikide – nende seas ka kolme Balti riigi – turvatunde kasvamisele. Ühendriikide 20. sajandi alguse mõtleja William James leidis muu hulgas, et asjade mõistmiseks on vajalik õige taust. Just sobiva tausta kontekstis tuleks täna aset leidva Obama-visiidi sõnumit vaadata.
Kaks aastat tagasi valiti Washingtonis asuvas Kongressi raamatukogus välja need raamatud, mis on kõige enam kujundanud Ühendriikide mõtteviisi. Üks olulisematest oli juba mainitud mõtleja William Jamesi 1907. aastal ilmunud «Pragmatism», millest sai nurgakivi kogu järgnevale Ühendriikide mõtteloole. James tutvustab seal toonase aja kohta uudset mõtteviisi: esiteks, tõde ei ole antud, vaid seda tehakse – just nagu rikkust ja võimu – kogemuse käigus. Ja teiseks, kahe poole arusaama sellest, mis tegelikult toimub, ei saa hinnata mitte nende ütluste, vaid nende tegevuse ja selle tagajärgede kaudu. Teisisõnu, tõde ei ole sõnades, vaid tegudes ning selles, mis on tegude tagajärjed.
See pragmaatiline lähenemine on põhjus, miks Ühendriikidel on praegu Venemaa süstemaatilise valetamise taustal kergem hinnata Ukrainas toimuvat Venemaa tegude, mitte tema sõnade läbi, ning aru saada, et Venemaa karistamatul tegevusel Ukrainas võivad olla tagajärjed, mis võivad hakata ohustama kogu läänemaailma turvalisust.
See omakorda aitab lahti mõtestada Obama NATO-kohtumise eelset Eesti-visiiti. Pragmaatiliselt vaadatuna annab see võimaluse saata korraga vähemalt viis sõnumit.
Esiteks on siin sõnum Venemaale: pehme reageering, mis järgnes 2008. aasta Gruusia sündmustele, ja pigem tagasihoidlikud sanktsioonid, mis on seni saatnud sissetungi Ukrainasse, ei tähenda, et Kreml võiks omavolitsemist jätkata.
Teiseks on see sõnum Ukrainale. Eesti on seni kõige selgemalt väljendanud seisukohta Ukraina sündmuste suhtes: tegu on sõjalise agressiooniga, mis on ÜRO harta, Helsingi lõppakti ja Pariisi harta jäme rikkumine ning nõuab lääne senisest konkreetsemat sekkumist. On ilmne, et Ukraina-küsimus tõuseb visiidil teemaks, ja on ilmne, et Eesti oma seisukoha esitab.
Kolmandaks on see sõnum Euroopa Liidule: julgeolekuolukord on muutunud ning mitmed Euroopa riigid, kes on majanduskriisi poliitilise reaktsioonina nihkunud kaugemale liberaalse demokraatia väärtustest, peaksid sellega arvestama.
Neljandaks on sõnum NATO teistele liikmetele: Eesti on üks vähestest NATO riikidest, kes täidab kokkulepet kulutada kaks protsenti SKTst kaitsekulutustele. Kui üks pool võtab lepet tõsiselt, peab seda võtma ka teine pool.
Ja mis peamine, siin on sõnum NATO liikmetest Venemaa lähinaabritele: artikkel viis – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust – kehtib.
Venemaa käitumine sõltub lääne reaktsioonist. Siin peaks olema ka vastus kolme Balti riiki huvitavale küsimusele, kas Obama-visiit meie turvatunnet kasvatab. Tere tulemast, härra president!