Urmas Paet: julgeolekutase on kõigis NATO maades ühesugune

Urmas Paet Foto: Dzhavakhadze Zurab / ITAR-TASS

Välisminister Urmas Paet kirjutab, et eelseisev tippkohtumine loob võimaluse NATO senisest nähtavamaks kollektiivseks kohalolekuks alliansi idatiival nii maal, õhus kui ka merel.

Esimesel septembril läks Eestis esimesse klassi 15 000 last. Kogu Eesti ühiskonna asi on tagada, et need lapsed kasvaksid suureks vabadusi hindavas õigusriigis. Seda eesmärki kannab nii USA presidendi Eesti-visiit kui ka NATO tippkohtumine.

Meie peamine eesmärk ja ootus nende sündmustega seoses on see, et julgeolekutase oleks kõigis NATO liikmesriikides ühesugune, sõltumata nende asukohast ja ajaloost.

Viimaste kuude sündmused Ukrainas ja Venemaa kasvav agressiivsus, aga ka äärmuslaste räige jõulisus Iraagis, kodusõda Süürias, anarhia Liibüas, Iisraeli-Palestiina jätkuv konflikt  ja palju muud räägivad sellest, et julgeolekukeskkond võib kiiresti muutuda. Peaaegu kogu Euroopa naabrus on turbulentsis ning konflikte ja vägivalda täis. See kõik mõjutab otseselt Euroopat, sealhulgas meid siin Eestis.

Venemaa invasioon Ukrainas, sealhulgas Krimmi okupeerimine, räägib paraku sellest, mida 21. sajandi Euroopas enam keegi kuulda ega näha poleks tahtnud. 20. sajandi Euroopa ajalugu on selleks liiga traagiline, et toimunust mitte õppust võtta. Ometi on Venemaa ka sel sajandil valmis Euroopas piire jõuga muutma ning sekkuma naaberriikide ellu toore sõjalise jõuga. See on vabale ja demokraatlikule maailmale suur pettumus.

Ligi 20 aastat loodeti, et lõpuks ometi on Venemaaga võimalik mõistlikult asju ajada ja ehk Venemaa isegi muutub vabamaks ja demokraatlikumaks. Selles lootuses loodi NATO-Vene nõukogu ja arendati koostööd. Euroopa Liit andis Venemaale strateegilise partneri staatuse. OECD kutsus Venemaa liitumisläbirääkimistele, G7st sai G8.

See kõik on nüüdseks minevik. Venemaa talle pandud lootusi kahjuks ei õigustanud, vaid okupeeris tüki naaberriigist Ukrainast ning jätkab seal vallutuskäiku. Poliitilised ja diplomaatilised pingutused, aga ka senised sanktsioonid pole siiani aidanud.

Venemaa käitumine on sisuliselt väljakuulutamata sõjategevus Ukrainas. Krimmi annekteerimine, sekkumine Ukraina ellu rasketehnika ja regulaarväega ja Ukraina riigipiiri sisuline eitamine on oluliselt muutnud Euroopa julgeolekukeskkonda ning sel on pikaajaline mõju. See pole pelgalt lokaalne konflikt – rikutud on Euroopa julgeoleku peamisi põhimõtteid, mis on kirjas nii Helsingi 1975. aasta lõppaktis kui ka NATO-Venemaa suhete alusaktis aastast 1997.

See kõik on sundinud demokraatlikke riike, sealhulgas NATOt ja ELi, vaatama endasse ning hindama oma võimekust Venemaa kasvava agressiivsusega toime tulla. Kõige alus on julgeolek. Eesti peab oma peamiseks julgeolekugarantiiks NATO-liikmesust, mille põhiprintsiip on kollektiivkaitse. Praeguste Ukraina sündmuste valguses on täiesti selge, et kogu ­NATO territoorium peab olema ühtlaselt kaitstud ning ka heidutus peab toimima kõikjal.

Nii mõndagi on viimastel kuudel ses osas juba tehtud ning NATO kohesed meetmed alliansi idatiiva tugevdamiseks on olnud adekvaatsed. Seega ei alusta USA presidendi visiit ja NATO tippkohtumine tühjalt lehelt. Ämari lennuväljast on saanud NATO õhuturbekeskus lisaks Leedu keskusele. Eestis asuvad juba kuid USA sõjaväelased. NATO õppused on tihenenud. Läänemerel liigub rohkem liitlaste laevu.

Me soovime, et USA presidendi visiidi ja NATO tippkohtumise tulemusel saaksid need elemendid püsivaks. Lisaks veel mõningaid pikaajalisi meetmeid, et NATO liitlaste kohalolu Eestis, aga ka Lätis, Leedus ja Poolas oleks selge ega jätaks üles ühtki kõhklust või mitmetiarvamist NATO julgeolekukeskkonna ühtsusest. Eelseisev tippkohtumine loob võimaluse NATO senisest nähtavamaks kollektiivseks kohalolekuks alliansi idatiival nii maal, õhus kui ka merel.

Meie piirkonda NATOs ehk Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat tuleb julgeolekuliselt vaadata koos. See on otstarbekas nii liitlaste paigutuse kui ka sellest tuleneva heidutuse ja kaitse mõttes. Nii välis- kui ka kodumaised kahtlejad saavad USA presidendi Eesti-visiidist ja NATO tippkohtumiselt veel kord selged sõnumid, mis räägivad NATO territooriumil kehtivast  kaitsest ning heidutusest kui tervikust.

Ka NATO tervikuna on taas muutumas. Tagasi algse ja põhilise juurde ehk oma liikmete julgeolek ja sealjuures kaitsekulude adekvaatne tase. Kaks protsenti SKTst on eesmärgiks seatud. Samas täidab seda praegu vaid neli riiki: USA, Suurbritannia, Kreeka ja Eesti. Kuid mitu liiget on teatanud, et võtavad selge suuna sellele tasemele jõudmiseks. Siiski mitte veel kõik. Kui aga vaadata näiteks Venemaa ja ka Hiina kaitsekulude taset, siis on see ka kahest protsendist oluliselt ülalpool.

Ka pole NATO tervise huvides, et suurima raskuse kannab ülekaalukalt üks riik ehk USA.  USA katab praegu kolmveerandi kõigist NATO kuludest, veel mõni aasta tagasi oli see pool. Ka seda proportsiooni tuleb taas õiglasemaks saada ehk Euroopa julgeoleku eest peab ka Euroopa ise rohkem maksma.

NATO-Vene suhted jäävad külmutatuks. Sisuliselt on Venemaa rikkunud 1997. aasta NATO-Vene suhete alusakti kõiki printsiipe. Kuivõrd Venemaa on alusaktis kokku lepitud julgeolekukeskkonna muutumatuse tingimust oma agressiivse käitumisega olulisel määral rikkunud, siis ei ole alliansi kollektiivkaitse seostamine ­NATO-Vene suhete alusaktiga kohane. NATO tegevusi ei saa piirata tingimustega, mis kehtisid täiesti teistsuguses julgeolekuolukorras.

USA presidendi Eesti-visiit ja NATO tippkohtumine kannavad selget poliitilist ja väga praktilist sõnumit: kõigi NATO liikmesmaade julgeolekutase peab olema ühesugune. Kõik NATO liikmesriigid kaitsevad meie ühist väärtuste ja vabaduste ruumi.

Ja seda ka selleks, et 1. septembril kooliteed alustanud 15 000 Eesti last saaksid 12 aasta pärast kooli lõpetada ja kogu oma edasise elu elada vabas ühiskonnas ega peaks teadma, mis on ühiskonda halvav hirm.