Katarina Budrik: Balti kett 25: ulata käsi, Kataloonia!

Kataloonia ketist osavõtjad. Nende taga aga kiri: Kataloonia pole Hispaania. Foto: SCANPIX

Lõuna-Taani ülikoolis bakalaureuseõppe tudeng Katarina Budrik huvitub separatismist Euroopas ning kirjutab Postimehe arvamusportaalis Kataloonia keti võrdlustest Balti ketiga ning poliitilistest mängudest Euroopa Liidus.

Nädal aega pärast Balti keti 25. aastapäeva tähistamist, kui kontserdid on läbi ja kõned peetud, oleks igati sobilik tõsta teema, mis on viimastel kuudel jäänud varju. Pöörakem pilk oma mineviku hiilgushetkest, mil kolm õde tõusid vabaduse ja iseseisvuse nimel, ja vaadakem, millist mõju see avaldas Euroopa olevikule. Alustame mõtterännaku kaugele maale, Katalooniasse, võitleva rahva juurde, kelle jaoks oleme meie - eestlased, lätlased ja leedukad - lihast ja luust kangelased.

Kataloonlaste iseseisvusliikumisele on suuresti inspiratsiooniks oli Balti kett ning vägivallatu iseseisvumine. Seda nad ei unusta rõõmusuil mainida iga kord, kui mõni elav baltimaalane vaatevälja satub. Usk, et kui juba kolm väikeriiki suutsid lõvikombel möirata, siis ka Kataloonia suudab end kuuldavaks teha, viis Kataloonia Rahvusassamblee (Assemblea Nacional Catalana) tõdemusele, et tasub korrata Balti keti hiilgavat edu.

Kataloonia kett (The Catalan Way või Via Catalana) leidis aset Kataloonia rahvuspäeval 11. septembril 2013. aastal. Ligikaudu 1 600 000 kuni 2 000 000 inimest ühendasid oma käed, luues elava 400 kilomeetrise inimketi, alustades põhjapoolsest linnast El Pertus ning lõpetades lõunapoolses asulas Alcanar.

Päeval, mil Kataloonia keti idee presenteeriti esmakordselt Kataloonia ajaloomuuseumis (Museu d'Història de Catalunya) 19. juunil 2013, olid kohal ka Henn Karits ja Ülo Laanoja, kes on osalenud Balti keti organiseerimises. Teisisõnu, ei andnud eestlased kataloonlastele mitte ainult idee, vaid olid nii eeskujuks kui ka nõustajateks. 

Kui registreerimine avati, liitus aktsiooniga esimese 24 tunni jooksul 22 000 inimest. Esimese nädala lõpus oli arvuks juba 78 000. 2. septembriks oli juba teada, et ükski planeeritava inimketi sektsioon ei jää tühjaks. Aktsiooni päeval aga juhtus mõeldamatu: algsele marsruudile tekkisid kaks pikendust, mis ulatasid Le Boulou külla Prantsusmaale (12 km Hispaania piirist eemal) ning Vinarose linna Valencia maakonda.

11. septembril seisid käsikäes mitte ainult kataloonlased, kelle jaoks oli antud sündmusel osalemine omariikluse elu ja surma küsimus, vaid ka baskid, sakslased, rootslased, šotlased ning eestlased, lätlased ja leedukad. Ühele pildile Kataloonia ketist on jäänud grupp inimesi, kes hoidsid käes lehvivat sini-must-valget trikoloori ning kandsid särki kirjaga «Estonian Support».

Samas tasuks küsida, miks peaks eestlased näitama üles toetust väiksele Hispaania regioonile, mis asub meist diagonaalselt üle terve Euroopa?

Kataloonia, nagu ka Eesti, on läbinud omariikluse kaotuse ning üle elanud raske hoobi oma keelele – Franco aegadel toimus Kataloonias sunniviisiline hispaniseerumine, katalaani keeles ei saanud omandada haridust ega ka nautida kultuurilisi sündmusi. Oli olemas üks ja ainus «õige» keel, hispaania keel, ülemvõimu keel.

Kas olukord ei tundu tuttav? Kas venestamine ei ole meile, eestlastele, jätnud samasugust armi?

Toomas Lepa hiljutises Eesti Päevalehe arvamusartiklis «Miks Eesti ei toeta Šotimaa ja Kataloonia iseseisvust?» on toodud hulgaliselt paralleele Kataloonia ajalooga ning poliitiliste oludega ning Eesti, Läti ja Leedu situatsiooniga 1989. aasta eel. Vast kõige tugevam sarnasus on peidetud paatide allegoorias: 1989. aastal paluti baltimaalasi mitte kõigutada Gorbatšovi paati, 2014. aastal palutakse kataloonlasi mitte kõigutada Euroopa Liidu veesõidukit. Seda veel eriti siis, kui idanaaber otsustas juhtumisi oma liidu hiilgusaegu meenutada.

Oleks ebaaus jätta mainimata, et kaks õde kolmest, Läti ja Leedu, on ikkagi üritanud näidata välja ettevaatliku toetust Katalooniale. Valdis Dombrovskis, vastates küsimusele, kas Läti tunnistab Katalooniat, vastas, et juhul, kui iseseisvumisel on seaduslik alus, siis miks ka mitte. Leedu peaminister Algridas Butkevicius, andes intervjuud CNA-le, mainis, et igal riigil on enesemääratlusõigus, kui teda paluti kommenteerida Kataloonia ketti. Eesti poolt oli ainus kommentaar Andrus Ansipi repliik pressikonverentsil, et Hispaania saab ise oma sisemiste asjadega hakkama. 

Läti jaoks lõppes moraalne käitumine diplomaatilise skandaaliga, kui Hispaania välisminister José Manuel García Margallo kutsus enda juurde vaibale Läti saadiku Madridis Janis Eichmanise. Pärast seda otsustas Leedu oma sõnadest kiiresti loobuda ning andis välja pressiteate, et «meist on valesti aru saadud». Kuna Eesti andis Kataloonia viktoriinile enam-vähem õige vastuse, siis arenguvestlust ja vanemate kooli kutsumist Madridi ja Euroopa Liidu poolt ei toimunud.

Maailma poliitiline teater armastab tragöödiaid. Hispaania laval mängitav meistriteos on üks neist. Kataloonia jaoks, mis valis Balti riigid enda eeskujuks, on tee iseseisvumiseni sama hästi kui läbimatu. Tundub, et mis on lubatud Zeusile, ei ole ammugi lubatud härjale: ühte inimketi kiidetakse, teisele ei jagu ei tähelepanu ega tunnustust. Kõige traagilisem on asjaolu, et endised tulihingelised vabadusevõitlejad, Eesti, Läti ja Leedu, on otsustanud pöörata pilgu ära ja kuulekalt vaikida.

Väikese rahvana oleme meie, eestlased, harjunud mõttega, et meist ei sõltu midagi. Meil ei ole ei poliitilist mõju, ega suurt rikkust, mida võiks trumbina lauale laduda. Oleme unustanud, et me oleme suured vaimult ning südamelt. Me oleme kaotanud tunde, et rahva tahe on ülim võim. Meie väärtused on jäämas aastapäevakõnedesse, kuid kadumas igapäevaelust. Oleme eksinud, aga ei ole veel hilja tagasi pöörata.

Kataloonia väärib tunnustust ja toetust juba seetõttu, et tuletas meile meelde, et ka väikeriigid võivad olla eeskujuks.