Jakko Väli: kas Eestile on vaja presidenti?

Presidendi residents Kadriorus. Foto: Peeter Langovits

Kolümnist Jakko Väli küsib Postimehe arvamusportaalis, kas Eestile on tarvis presidendi ametikohta?

Silvergate'i ajal hakkas tule alla sattunud justiitsminister Kristen Michal ootamatult rääkima riigireformi teemadel. Toona oli see mõeldud küll poliitilise spinnina ja teema unustati kohe kui poliitiline olukord Reformierakonna jaoks stabiliseerus. Kuid ühiskond peaks riigireformi teema enne eelolevaid riigikogu valimisi uuesti üles võtma.

Meie stagneerunud riigiaparaat, mis toimib liiga suures ulatuses vaid võimuparteide huvide realiseerimise nimel ja meie märkamatult paisunud ning erasektoriga võrreldes liiga suurt palka saav ametnikkond vajab raputamist, uuendamist ning puhastamist.

Algust võiks aga teha sellega, et selgitada ühiskonna arvamus küsimuses, kas parlamentaarse demokraatiaga väikeriik vajab üldse formaalset ja ilma sisulise võimuta riigipead ehk presidenti?

Parlament ja parlamentaarne riik

Rõhutan siinkohal väljendit «ühiskonna arvamus», sest viimased aastad on avalikkusele liiga tihti serveeritud vaid kitsa poliitilise eliidi arvamust. Kullatud kanapeel lesisklev senaator aga ei ole kõige objektiivsem hindaja, kui küsimuse alla seatakse tema enda sinekuuri mõttekus.

Eesti valija teatavasti ei saa presidenti valida. See on muudetud valitute privileegiks ning tänane presidendivalimiste kord on näiteks üks põhjustest, miks valitsusparteidele on oluline hoida hingitsemas sadu kohalikke omavalitsusi. Sest kui riigikogu oma tööga toime ei tule ja presidenti valida ei suuda, siis kanaliseerub protsess valimiskogusse. Valijamehed tulevad aga omavalitsustest!

Muide, ma arvan, et kõik kaalukamad otsused tuleks riigikogus vastu võtta 68 ehk kahe kolmandiku parlamendikoosseisu poolthäälega nii nagu presidendi valimise puhul. See tuleks kasuks meie sumbuma kippuvale demokraatiale, sest koalitsoonil tuleks võtmeisikute ametisse nimetamisel leida kokkupuutepunkte opositsiooniga. Sellisel juhul asenduks praegune teerullipoliiitka - mis taandab poole riigikogust pea kogu valimistsükliks riigiasjades lihtsalt statistiks – ehk dialoogiga koalitsiooni ja opositsiooni vahel?

Taasiseseisvumise vältel on jõujooned riigi tasandil kujunenud selliseks, et lõviosa otsustest tehakse valitsuses või valitsusparteide tagatubades (mis on anno 2014 muutunud kahjuks jälle sama elujõulisteks nii nagu nad olid Mart Laari peaministriks oleku ajal). Parlamendi fraktsioonid ja komisjonid aga on muudetud täitevvõimu käskude elluviijateks ning de facto mingit iseseisvust otsuste vastuvõtmisel ei oma. Nad lihtsalt teevad seda, mida täitevvõim neile ütleb ja Kadrioru viimase aja praktika näitab, et ka põhiseadusega riivet omavad seadusandlikud aktid ei jää presidendi poolt allkirjastamata. Kokkuvõttes on riigivalitsemise võtmed valitsuse käes, president on kui pitsatihoidja ja parlamentaarsest riigist saame rääkida vaid tinglikult. Parlamentaarse demokraatia olemuse mõistmiseks peaksid kõik poliitikast huvitujad jälgima Briti parlamendi istungeid, mis pole mitte ainult nauditavad efektse etendusena, vaid huvitavad ka sisutiheduse poolest.

Riigikogust kadus sisu peale Ansipi saamist peaministriks ja olgem ausad - IRLi poolt vaata et eluaegseks spiikriks määratud Ene Ergma ei teinud midagi selleks, et riigikogu rolli marginaliseerumist pidurdada. Ei olnud tal selleks ei oskust ega tahtmist. Ja peaminister Ansipisse suhtus spiiker Ergma tunduvalt aupaklikumalt kui paljudesse oma kolleegidesse riigikogu saalis.

President kui pitsatihoidja

Kui riigikogule on pandud põhiseadusega äärmiselt vastutusrikas roll, siis president ongi põhiseaduse assamblee nägemuse kohaselt seatud täitma peamiselt vaid esindusrolli.

President Meri oli Eestile saatuse kingitus. Suurmees, kes vastas oma ajastu nõudmistele ja väljakutsetele. On isegi kahju, et ta ei saanud sel ainsamal korral, mil rahval lasti presidenti valida (esimeses voorus, aastal 1992) üle 50 protsendi häältest.

Põhiseaduse koostajad nimelt pidasid ohtlikuks sümboolsete volitustega presidendi valimist rahva kätte usaldada, sest keegi ei suudaks ju garanteerida, et rahva mandaati omav president ei hakka endale nõudma volitusi, mida põhiseadus ette ei näe? Mitte keegi ei tahaks vaikiva ajastu kordumist ja kogu riigi saatuse rippumist vaid ühe persooni otsustest. Või tahaks?!

Kas presidendi muutumine aktiivseks poliitikuks oleks negatiivne? Olukorras, kus nelja nn riigipartei juhtkonnad on kõik mingil määral stagneerunud ja riigielu korraldamisel valitseb arusaam, et midagi muuta pole vaja, sest kõik toimib pealtnäha normaalselt - oleks see ehk isegi positiivne?

Tervikuna peaks ülaltpoolt tulema impulss riigireformi teostamiseks, sest rahval täna sisuline väljund Toompeale puudub. Miks stagneerunud riigiparteid ei ole reformidest huvitatud? Sest iga reform raputab ametnikkonda. See aga on kujunenud Eestis vägagi mõjukaks huvigrupiks, kellega vastasseis ei ole valitsevate erakondade huvides.

Iseenesest peaks idee – kaotada presidendi institutsioon – olema populaarne ka tänaste Toompea erakondade seas. Kaotatakse pitsatihoidja, keda niikuinii vaja ei ole ei võimuvertikaalile, ega tema praegusel kujul ka rahvale mitte. Enne Teist maailmasõda oli Eestis riigivanema ametikoht, mis ühendas endas nii peaministri kui presidendi rolli. Kui saadi hakkama siis, miks ei peaks hakkama saama praegu?

Toomas Hendrik Ilves algatas oma ametiajal ise põhiseaduse muudatuse, millega loovutas riigikaitse kõrgema juhi volitused valitsusele. Olgem ausad – peale formaalsete otsuste jada, mida president saab teha, oli see ainus sisuline ülesanne, mille loovutamist ei Lennart Meril ega Arnold Rüütlil mõtteski polnud. Sellega nõrgendas Toomas Hendrik Ilves olulisel määral presidendi institutsiooni ja muutis selle nüüd juba absoluutseks mugavuspositsiooniks.

Sisepoliitikas olulisem roll kui välispoliitikas!

Ühiskonnale on eriti just president Ilvese ajal jäänud mulje, justkui oleks vabariigi presidendi funktsiooni täitmisel esmatähtis just välispoliitika. Tegelikult see nii ei ole, sest välispoliitikas teevad sisulist tööd nii peaminister kui välisminister. President ei ole see, kes peab läbirääkimisi, küll aga ei saa alahinnata tema rolli Eesti kui atraktiivse väikeriigi tutvustajana.

Vabariigi presidendi tegevuse teravik peaks siiski olema suunatud siseriiklikele küsimustele, sest just selles vallas on tal võimalik näiteks isikute ametisse nimetamise või kandidatuuri tagasilükkamise kaudu mõjutada kogu ühiskonda.

Toomas Hendrik Ilves on olnud läbi oma kahe valimisperioodi sisepoliitikas äärmiselt passiivne. Välisministrina oli tal piisavalt aega ja võimalusi Eesti poliitika telgitagustesse sisse elada. Oma esimesel ametiajal presidendina oli tal piisavalt aega ja võimalusi ennast Eesti ühiskonna valupunktide ja rahva kui kõrgema võimu kandja ootuste ning lootustega kurssi viia.

Arnold Rüütel oli presidendina Eesti ühiskonna tasakaalustaja ning sellisena omas ajas vajalik. Toomas Hendrik Ilves aga ei ole suutnud Eesti ühiskonnaga ühte keelt leida, hoolimata sellest, et rahvas suhtus tema presidendiks valimisse väga positiivselt. Rüütel lihtsalt oli oma aja ära elanud poliitdinosaurus ja võis väärikana pensionile jääda. Kuid noorest, energilisest ja lääneliku intellektuaali võrdkujuna mõjuvast Ilvesest oodati siiski tunduvalt enamat kui lihtsalt mugavuspresidendiks olemist, milliseks ta täna kujunenud on.

Kinnitades enda poolt põlatud (Vikipeedia) Andrus Ansipi nõudmisele järgi andes peaministriks Taavi Rõivase näitas president Ilves enda kui institutsiooni nõrkust. Peale riigikaitse kõrgema juhi rollis loobumist ongi just peaministri määramine presidendi ainus kaalukas otsustusroll. Kuid paraku tuleb tõdeda, et sisepoliitikas on Ilvese mõju võrreldes Meri ja isegi Rüütliga olnud pea olematu.

Kokkuvõtteks

Vabariigi president peaks olema tasakaalustaja ja vahekohtunik ning oskama kuulata rahva arvamust ja nõudma täitevvõimult rahva huvidega arvestamist. Kord aastas peetavas kõnes ei peaks president mitte rahvast manitsema, vaid poliitikute jaoks vitsad soolas hoidma ja tulevikuvisiooni riigist maalima.

Eesti ei vaja presidenti, kes on lihtsalt Toompea koalitsiooni käepikendus ning etendab välispoliitika kommentaatori rolli elektroonilistes kanalites. Välispoliitika ei sõltu Eesti presidendist, nagu ma juba eelnevalt ütlesin.

Toomas Hendrik Ilvese kui vabariigi presidendi tegemisi jälgides jääb mulle otse öeldes mulje, et tal on lihtsalt igav. Kodustes asjades Reformierakond tal kaasa rääkida ei lase ja välispoliitikas on Urma Paet Ilvesest n-ö kõvem tegija.

Kui aga ühel parimas eas ja parimas intellektuaalses vormis eestlasel on Eesti presidendi ametis igav, siis tähendab see vaid üht – on aeg see ametikoht kaotada, sest ühelt poolt ei anna antud institutsioon midagi ühiskonnale ja teisalt oma piiratud funktsionaalsusega ei suuda pakkuda piisavalt väljakutseid selles ametis olijale.

Kõik presidendi funktsioonid on üsna lihtsalt jagatavad erinevate riiklike institutsioonide vahel ilma, et kannataks demokraatia või ühiskond tervikuna. On aeg kaaluda presidendi institutsiooni kaotamist! Olgu see esimene, märgilise tähendusega samm riigireformi raskel ja okkalisel teel.