Marianne Paimre

FOTO: Erakogu

Marianne Paimre kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kui juttu on Eesti narkopoliitikast, siis üheks tähtsaks arvuks on praegu 10 000, umbes nii palju olevat meil süstivaid narkomaane.

Antud näitajat kasutavad nii ametnikud, võimuesindajad kui ka arvamusliidrid. Kuid kust on see number tulnud ja kas tegemist on uue nn kurja konstandiga?

Läinud aastal ilmus väljaandes International Journal of Drug Policy Eesti terviseteadlaste (A.Uusküla jt) artikkel, kus süstivate narkomaanide arvuks Eestis 2009. aastal toodi hoopis 5 362 (1). Niisiis pea poole võrra väiksem näitaja. Seda numbrit kasutab oma kodulehel Eesti kohta ka Euroopa Liidu narkootikumide seirekeskus. Antud arv käib läbi talvel ilmunud Eesti uuest narkopoliitika dokumendist, nn Valgest raamatust (lk 46). Ükski teadlane pole narkomaane oma silmaga näinud, vaid info pärineb erinevatest andmebaasidest ning tulemused on saadud matemaatiliselt. Niisiis on tegemist ülimalt hinnangulise näitajaga, mille interpreteerimisel tasub hoolikas olla.

Kuidas sai aga viiest tuhandest kümme tuhat? Eelpool nimetatud arvu puhul on toodud teadlaste poolt usaldusvahemikuks 3906-9837. Suur statistiline viga seab mõistagi tulemuste tõlgendamiseks avarad piirid. Nii polegi vale väita, et Eestis oli viis aastat tagasi hoopis 10 000 sõltlast. Õige oleks ka 4 000.

Ametnike sõnavõttudes (nt Postimees, 16 juuli, Eesti Päevaleht, 23 juuli) on läinud käibele just see ülemine piir – 10 000. Ilmselt seetõttu, et jätab narkoprobleemist dramaatilise mulje. Konstrueeritud näitaja on hakanud elama oma elu. Kellelgi pole enam mahti viidata sellele, kust number algselt pärineb ja milliseid vangerdusi on sellega tehtud. Öeldakse küll, et see on hinnanguline, aga ei  midagi täpsemat ka. Liiatigi esineb see ebakorrektne arv kõrvuti muude adekvaatsete andmetega (nt registreeritud narkosurmadega), mis lisab numbrile usaldusväärsust.

Mis on sellest siis halba, kui me poliitikud ja ametnikud tahavad järjepidevalt esitada narkoprobleemi tõsisemana kui see ehk on? Tahetakse ju head – suuremat avalikkuse tähelepanu ning riigi- ja ilmselt ka välisorganisatsioonide abi. Siiski on ebakorrektne esitada mingit ühiskondlikku nähtust kallutatult ja võimendatult. Nii ei suuda me üldse aru saada, kui suur probleem tegelikult on, kas see ajas kasvab või kahaneb. Kas ressurssi selle vastu võitlemiseks oleks vaja juurde anda või hoopis kärpida? Ühte probleemi võimendades võivad teised ja olulisemad probleemid jääda tähelepanuta. Pealegi - mis mulje see Eestist välismaale jätab? Nö aidsipaanika tulemuseks aastaid tagasi oli, et Eestisse laekus küll ohtralt välisraha nähtusega toimetulekuks, ent paiknemine negatiivses mõttes maailma aidsipingerea tipus maalis Eestist mannetu pildi. Kes tahaks tõsiselt võtta riiki, kes ei tule oma sotsiaalsete probleemidega toime?

Praegu tulekski uurida, mis seis nende narkomaanidega siis ikkagi on, mitte opereerida aegunud ja ebatäpsete numbritega. Näitajad, mis iseloomustasid me narkosituatsiooni 2009. aastal ei ole ilmselt asjakohased täna. Arvata võib, et aset on leidnud narkomaania mõningane taandumine. Selleks võib olla erinevad põhjusi, näiteks osade sõltlaste surm, parem ennetustöö jne. Eelpool viidatud uuringki peegeldaski narkomaanide hulga kahanemist aastatel 2005-2009. Neli aastat tagasi raporteeris meedia toetudes Tervise arengu instituudi andmetele hoopis 14 000 narkomaanist (uudised.err.ee, 24.04.2010). Nelli Kalikova pakkus uue aastatuhande alguses süstivate sõltlaste arvuks koguni 15 000 (Eesti Päevaleht, 14. märts 2002). Kui nii, siis narkomaania taandumine on olnud 2000. aastatel muljetavaldav. Miski ei lase arvata, et see võiks olla viimasel ajal takerdunud. Nii ei olegi meil praegu äkki nelja tuhandetki süstivat sõltlast.  Pole aga välistatud, et neid on hoopis rohkem. Niisiis tõsiteaduslikud uuringud selles valdkonnas oleksid hädavajalikud, et olukorda hinnata ja kaasajastada narkopoliitikat.

10 000 süstiva narkomaani näol on meil tegemist ilmselt uue nn kurja konstandiga. Tartu ülikooli kriminaalõiguse professor Jüri Saar on kirjutanud (Akadeemia 2010/7), et kuri konstant on näitaja, mis kirjeldab mingit negatiivset sotsiaalset protsessi ja selles osalejaid ebaadekvaatselt, sest on konstrueeritud varjatud eesmärkidest lähtudes. Taoline arv on alati ilus ja ümmargune number (100 000, 10 000, 500), pälvib avalikkuse tähelepanu ja jääb hästi meelde. Näiteks 500 inimkaubanduse ohvrit Eestis. Sellised näitajad ei ole saadud korrektsete mõõtmiste teel, vaid on kellegi poolt konstrueeritud mingit oma huvi silmas pidades (vt ka Trames 2010/1).

Niisiis väide, et meil on 10 000 süstivat narkomaani võib aidata uimastiprobleemi rohkem märgata ja saada ressurssi selle vastu tegutsemiseks.  Samas ei lase ebatäpne näitaja hinnata reaalset olukorda õigesti. Me ei tea näiteks, kui tõhus on olnud senine vastutegevus tegelikult. Kui mõnes uues uuringus selguks, et narkomaane on meil tunduvalt vähem, siis järelikult vääriksid narkoennetajad, sotsiaaltöötajad jt rohkem kiitust tehtud töö eest. Probleemi pidev nihkes esitus võib viia ka ebasobiva narkopoliitikani. Et seda vältida, peaks uimastiennetusse ja –poliitika väljatöötamisse kaasama rohkem teadlasi.

(1) Uusküla, A.;  Rajaleid, K.; Talu, A. etc. 2013.  A decline in the prevalence of injecting drug users in Estonia, 2005–2009. International Journal of Drug Policy, 24,  312–318.