1939. aastal allkirjastatud Molotov-Ribbentropi pakt põhjustab ajaloolaste ja poliitikute erinevate tõlgenduste tõttu siiani segadust näiteks Balti riikide ja Venemaa suhetes. Pildil seisavad Vjatšeslav Molotov ja Jossif Stalin, allkirja annab Joachim von Ribbentrop.

FOTO: Repro

Ehitusinsenerist pensionär Veljo Kuusk küsib Postimehe arvamusportaalis praegusest olukorrast Euroopas ja poliitikute õppimisvõimest kirjutades, kellest võivad saada tänapäeva Molotov ja Ribbentrop.

Need Lenini sõnad tervitasid mind mu esimese koolimaja fuajees mu esimesel koolipäeval ja hiljemgi, kui juhtusin sealt läbi astuma. Alles hulk aastaid hiljem tehti mulle selgeks, et sm. Uljanov polnud siiski pidanud  silmas mitte kooliharidust, vaid eelkõige ikka kommunismi õppimist. Kuid siinkohal pole see tõlgendus tähtis, vaid nimelt üleskutse õppimisele, mis jääb ülioluliseks kuni inimeksistentsi lõpuni. Ja samuti pean meeles oma kadunud isa mõtet, et «säält koolist vöid sa ju seda va aridust saada, aga möistust seal küll ei jagata, seda pead ikka ise öppima!» Ja see tähendab ju sisuliselt seda, et «kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta».  Inimesed ja inimkond peavad üle võtma oma eelkäijate saavutused, ent samas ka  meeles pidama ja arvesse võtma nende tehtud vigu, et neid mitte korrata.

Praegune olukord Euroopas meenutab kahtlaselt palju aastat 1939, ainult pisut ümberpööratud- moonutatud  kujul. Anšluss on juba toimunud – Krimm on emamaaga (Venemaaga) ühendatud, nüüd on tarvis sellele kuidagi ka ligi pääseda, sest ainult meritsi ja õhuteed mööda varustamine läheb isegi nii põhjaturikkale riigile nagu Venemaa liiga kulukaks. Seega, oleks vaja tekitada maismaaühendus Suur-Venemaa ja Krimmi vahel ning seda vaenuliku Ukraina territooriumi arvelt.  Alustuseks sobivad selleks ju need «Novorossija» separatistide allumatusvõitlused Kiievi keskvõimu vastu vägagi hästi. Ainult et nende püüded Venemaaga «taasühinemiseks» sarnanevad jällegi  kahtlaselt palju sudeedisakslaste sooviga Kolmanda Reichiga ühinemiseks.

Asja teeb omakorda hullemaks see, et Jeltsini-aegsetel ülbetel üheksakümnendatel sündinud ja lapsepõlves tublisti vireleda saanute põlvkond, kellest Putin kasvatas endale isikliku «Hitlerjugendi» – «Naši», on kasvanud suureks, jõudnud täisikka ja otsapidi ka Vene armeesse. Neile on juba mõjunud viimased 14 aastat kestnud ajupesu, nad on selle keskel üles kasvanud ja usuvad keskvõimu propagandat tingimusteta, nii nagu uskusid seda nõukogude inimesed, sest neil puudus mingisugunegi võrdlusvõimalus. Nüüd on küll internetiajastu, kuid on küsitav, kui paljudel kuskil Venemaa kolgastes üldse arvuti olemas ongi, internetiühendusest rääkimata, pealegi võib ju ses riigis sobimatud netioperaatorid ja saidid alati blokeerida. Nii juhtubki, et need noored lähevad väeosade kaupa oma teenistuspaigast «puhkustele», kasutades edasiliikumisvahenditena oma täies lahingvarustuses tanke. Tihtipeale pole aga lihtsõduritel aimugi, kus nad «puhkusel» on... Kui nad mäletaksid ajalugu, siis nad ju teaksid, et just samamoodi ilmusid tankid Moskva tänavatele 1991. aasta augustis. Meie siin Eestis mäletame, et samal ajal tankettidega Tallinnasse ilmunud Pihkva dessantnikud tulid oma teada meile siia appi tuumakatastroofi tagajärgi likvideerima!

Ning sellises olukorras tuleb Reformierakond välja ülipopulistliku ideega ajateenistuse lühendamiseks! Huvitav, kelle raha küll selle taga on? Tegelikult ei ole ju pikk ajateenistus vajalik mitte relvastuse tundmaõppimiseks, vaid selle kasutamisoskuste ja sõjaväelise distsipliini treenimiseks, et need muutuksid vaat et iseeneslikuks, automaatseks. Nõukogude armees oli ajateenistus 2 aastat, millest otsest sõjalist õpet saadi heal juhul vaid veerandi aja jooksul, ülejäänud aeg kulus kuulekuse sissetampimisele ja ideoloogilisele ajupesule. Praegune ajateenistuse aeg Eesti armees on küll piisav sõjameheoskuste tekitamiseks, aga kuidas on lood kuulekuse ja distsipliiniga? Ei paista meie reformistlikud  juhid ajaloost õppust võtnud olevat, kuigi mõningad meie länimineviku juhid hüüatanuks vist sellise idee peale: «Tule taevas appi!»

Ent tagasi Ukraina juurde – seal, all lõunas, käib moskoviitide poolt usinasti «deržaava» taastamine. Meie siin põhjas aga ei tohiks unustada, et ka meie kuulusime 3 sajandit selle deržaava koosseisu, mida on taastama asutud. Hiljuti jagas keegi Facebookis Stalini ühe ihukirjaniku, krahv Aleksei Tolstoi mõtet Vene riigi erinevatest arenguteedest. Enne mongolite vallutust oli Kiievi-Venemaa, mis oli ajalooliselt ja kultuuriliselt tihedalt seotud Bütsantsiga, mida tema pidas vaimukultuuri keskuseks. Mongolid pühkisid selle vaimurikka Venemaa maa pealt, nende lahkudes tekkis aga okupantide kombed üle võtnud Moskva-keskne Venemaa, mille üks valitseja abiellus isegi Bütsantsi printsessiga, et tõendada oma õiglusjärglust Kiievi-Venemaale. Nii tekitatigi müüt „Kolmandast Roomast». Samas oli säilinud ka demokraatlik, Novgorodi- Venemaa, mis oli oma olemuselt ju pigem vabariik, kus valitses rahvas  ja veetše abil toimis ka otsedemokraatia. Sellist mässupesa ei saanud aga moskoviidid kuidagi sallida ja nii uputaski Ivan Hirmus viimase tõelise vene demokraatia verre ja treenis kogu  rahva endale kuulekateks lambukesteks ning nii on see jäänud tänase päevani. Mismoodi mõtleb vanadusnõder Euroopa taltsutada seda ajupestud, taasäratatud, impeeriumitõbe põdevat noorust, keda kannustab tagant nooruslik riigijuht? Sanktsioonidega? Kui Venemaal ka miskit kehvemaks läheb, süüdistab ju Putin selles kohe läänt ja selle sanktsioone, Venemaa tahtvat ainult rahu!

Kuid -  loo alguse juurde tagasi. Kas nüüd peame hirmuga ootama päeva, mil sõlmitakse uus «München»? Prantsusmaa ehitab lepingutele ja trahviähvardustele viidates hoolega Venemaale Mistrale, mis pidavat minema küll Kaug-Itta, kuigi see tundub kahtlane. Samas tundub kahtlane seegi, kuidas võiksid need laevukesed ilmuda Lääne- või Mustale merele. Selleks peaksid need ju läbima NATO riikidele kuuluvad Taani väinad või Bosporuse. Paraku on Vladimir Vladimirovitš ehedalt tõestanud, et talle pole miski võimatu. Nii et – kellest saab uus Chamberlain, kes naaseb Londonisse, lehvitades käes Putiniga sõlmitud lepingut, kuulutades võidukalt: «Ma tõin Euroopale rahu!»

Või, mis veel hullem – tuleb oodata uut Molotov-Ribbentropi pakti?  Lavrovi näol on uus Molotov igal juhul olemas. Vene tankikolonnide liikumise Kagu-Ukrainas on ta jõudnud juba ristida häbematuks, arvutimängudel põhinevaks võltsinguks. Hea küll – satelliidipilti võib ta ju arvutimänguks nimetada, kuid teedel ja tänavatel veerevad vene tankikolonnid, millest internet kubiseb, samuti tasub vaadata telekanalit «Inter pluss»?

Aga kes on uus Ribbentrop? John Kerry selleks kindlasti ei hakka ja egas Catherine Ashtongi selleks eriti sobi. Ning tahaks väga loota, et Angela Merkel oma kaaskonnaga on olnud muust Euroopast õpihimulisem – on ta ju ise pärit Saksamaa kommunistliku poole pealt. Seega – kes???