Vello Pettai

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Homme tuleb Eestisse USA president Barack Obama. Politoloog Vello Pettai kirjutab, et USA sisepoliitikas on Obama kuni ametiaja lõpuni pigem senitehtu kaitsja kui uue algataja rollis ning ilmselt otsib ta meeskond võimalust teha selle ajaga midagi olulist välispoliitikas.

Nii mõnigi Ameerika poliitika vaatleja on tähele pannud, kuidas iga mees, kellel olnud au pidada riigi presidendi ametit kaheksa aastat, näitab selle teenistuse ajal järjest enam vananemise märke, üks silmatorkavamaid näiteks see, et juuksed hallinevad märgatavalt.

Täites ise juba kuuendat aastat USA riigipea kohustusi, pole Barack Obama enam kaugeltki see nooruslik figuur, kes ta alguses oli. Tema näojooned vajuvad, tema meel on tõsisem. Ning tema enamasti lühikeseks pöetud juuksed ei aita kuidagi varjata seda, et juuksevärv pole see, mis ühel 53-aastasel mehel võiks olla – maailma kõige võimsa riigi juht elab paratamatult läbi oma ameti raskusi.

Seda enam on seletatav, miks üks möödunud nädala elevust tekitanud uudiseid oli, et Obama ilmus esmakordselt Valge Maja pressikonverentsile mitte tumedas, vaid sootuks beežikas ülikonnas. Mõnede arvates tõstis selline riidevärv eriti esile presidendi vanahärra-ilme.

Poliitiline hääbumine

Kuid praegu elab Barack Obama üle veel teist seaduspärasust Ameerika presidentuuri juures. Selleks on vaikne poliitiline hääbumine koguni kaks ja pool aastat enne ametiaja ametlikku lõppu. Juba praegu teab Obama, et sisepoliitiliselt ei täida ta enam muud kui korrapidaja rolli. Ta vaid hoiab tooli soojana, kuni tuleb järgmine ametipidaja. Ent too saabub alles jaanuaris 2016.

See seaduspärasus on enam kui 200 aastat vana – sellest ajast, mil sai tavaks (ning hiljem ka põhiseaduses reglementeeritud), et Ameerika presidendid tohivad ametis olla vaid kaheksa aastat. See viib selleni, et kuuenda ametiaasta saabudes on kerge tunne, et presidendil polegi enam täit autoriteeti. Vaadatakse juba horisondi poole, kes võiks tema järglane olla. Poliitvaatlejad tunnevad enam huvi selle vastu, kes võiks end kandidaadina üles seada, kui et mida ametisolev president veel saavutada tahab või suudab.

Obama väljavaade on seda armetum, mida tõenäolisemaks muutub see, et tema vastane vabariiklik partei saavutab novembri alguses toimuvatel vahevalimistel lisaks olemasolevale enamusele esindajatekojas kontrolli veel senatis. Praegused prognoosid näitavad, et vabariiklased võiksid saada kuni kümme lisakohta, pöörates täpselt ringi praeguse 55:45 vahekorra demokraatide kasuks. Eriti tähendusrikkad kaotused Obama ja demokraatide jaoks oleksid Arkansase, Louisiana ja Montana osariigis.

Enamuse kaotamine senatis seaks Obama täielikult kaitsja positsiooni. Tema põhiülesanne oleks vaid tõrjuda oma vetoõigusega kõiki vabariiklaste katseid tagasi pöörata neidki väheseid poliitikaid, mida ta viimase viie aasta jooksul on suutnud ellu viia. Sisepoliitilist initsiatiivi tal enam poleks. Juba suvel lubas vabariiklaste juht senatis Mitch McConnell, et kui sügisel saavutavad vabariiklased mõlemas kojas ülekaalu, algab tõeline seadusandlik sõda Obamaga.

Pettumus või pettus

Pole seega ime, et mõned kommentaatorid juba pärivad, mida sellest Obamast lõpuks arvata. See hope (lootus), millega ta paljude jaoks ametisse tuli, on nüüdseks asendunud pettumusega. Mõni räägib koguni pettusest, väites, et Obama polnudki see suur reformija, kellena ta end serveeris.

Ta on vaid järjekordne pealiini demokraat, kes on pigem tsentrist kui progressiivne. Ta ei pruukinud isegi oma lubadustesse tõsiselt uskuda, kui võtta arvesse, et riigisisene jälitamine on veelgi ulatuslikum kui George W. Bushi ajal, Guantánamo vangla töötab edasi, immigratsioonisüsteem on krahhi äärel ning rassirahutused puhkevad taas.

Mõistagi võib kõigi nende ebaõnnestumiste puhul süüdistada 2008. aastal vallandunud majanduskriisi, mis ei võimaldanudki läbi viia suuri reforme, kui süsteem ise oli kokkuvarisemise äärel. Samuti ei saa eitada, et praegune vabariiklik partei on üks obstruktsionistlikumaid, mis USA poliitikas on kunagi olnud. Ning poliitika tegemine kui selline on muutunud täiesti ennustamatuks tänapäeva polariseerunud ja killustatud massimeedia tingimustes.

Välispoliitika võlu

Ameerika presidentuuri seaduspärasused ütlevad, et suurema osa oma ametiaja lõpust pühendavad USA riigipead välispoliitikale, kus üldjuhul pole parteipoliitilisi kemplemisi ning seetõttu on suurem lootus panna iseseisev märk maha. Praegu annab maailma olukord selleks enam kui ühe võimaluse. Süüria kodusõda, Iraagi sissisõda, Iisraeli-Palestiina kokkupõrked, Afganistani presidendivalimiste määramatus, rääkimata Venemaa agressioonist.

Obama külaskäik Eestisse ei ole selles mõttes küll tingitud soovist põgeneda oma koduste murede eest. Nüüdne USA presidendi visiit on palju eksistentsiaalsema tähendusega kui George W. Bushi 2006. aasta vahepeatus Tallinnas teel Riiga. Aga tõsi on see, Obama presidentuuri kaalukauss hakkab järjest enam kalduma välisasjade poole. Obamal on palju kergem esineda tähendusrikka kõnega Nordea kontserdimajas kui USA Kongressi saalis.

Kas Obamal õnnestub mõne välispoliitika probleemi puhul oma ametiajale uhke punkt panna? Küllap tema nõunikud juba analüüsivad erinevaid variante. Kui välisminister John Kerry on üritanud viimase aasta jooksul panustada Iisraeli-Palestiina konflikti reguleerimisse, mis ilmselgelt pole tulemust andnud, siis Obama võiks hakata vaatama mujale. Vahest tuleks kõne alla Afganistani stabiliseerimine pärast liitlasvägede lahkumist ning uue valitsuse paika saamist. Siis saaks vähemalt öelda, et üks George W. Bushi sõdadest sai otsustavalt läbi.

Ametiaja alguses kuulutatud pööre Aasia ja Hiina poole näib olevat samuti vähe vilja kandnud, kuna Hiina ise liigub suhteliselt aeglaselt. Üksi ning piiratud aja jooksul on Obamal raske läbimurret realiseerida.

Karta on, et Barack Obama järelejäänud kahte aastat jäävad varjutama eeskätt Ukraina kriis ning selle taustal totaalselt pea peale pööratud suhted Venemaaga.

Kuna see kriis puudutab ka Euroopat, peab USA selles mängima jätkuvalt olulist rolli, kasvõi sanktsioonide kehtestamise või muude vastumeetmete eestkostjana. Isegi kui lähikuudel peaks avanema võimalus peatada suhete allakäik, ei oleks see veel saavutus, mille eest ajalukku minna või tagantjärele lunastada oma Nobeli rahupreemia. Selles välispoliitika küsimuses saab loota vaid sellele, et olukord vähemalt stabiliseeruks. Mälestus Hillary Clintoni reset- ehk taaskäivituspoliitikast Venemaaga jääbki mälestuseks.

Sõda kahel rindel

Halvim stsenaarium Obama jaoks oleks sõda kahel rindel, nii kodus kui võõrsil. Kodus võivad vahevalimiste tulemusena uut (hull-)julgust saanud vabariiklased üritada Obamat väidetava võimupädevuse ületamise eest lausa kohtusse kaevata, kui too üritab jätkuvalt valitsuse määrustega realiseerida neid reforme, milleks otseselt seadusandja heakskiitu pole vaja.

See ei võrduks küll ametist mahavõtmisega (nagu Clintoni ajal prooviti), aga kitsendaks siiski oluliselt Obama poliitilist manööverdamisruumi.

Kindlasti aitaks seesugune aktsioon mobiliseerida demokraate 2016. aasta valimisteks ning võimaldaks sellel, kes osutub demokraatide presidendikandidaadiks, näidata näpuga kogu vabariiklaste erakonnale. Ent Obama roll selles kõiges oleks olla vaid pealtvaataja, halvimal juhul peksupoiss.

Veel enam oleks Obamal raske omaenese tuju üleval hoida, kui järjest tuleb tegeleda külma sõja järgse geopoliitilise tasakaalu ja võitude kaitsmisega Venemaa eest. Tõsi, Euroopa Liidu ning NATO laiendatud kooslused on nüüdseks kindlad. Neid ei saa isegi Putin tagasi pöörata. Kuid selleks hinnaks ei pidanud olema see, et Euroopas tekib uus jäik sõjaline-poliitiline piir, vaid ikkagi avatud ning õitsev piirkond Atlandi ookeanist Uurali mägedeni.

Selles mõttes võib Obama ajalooline saatus sarnaneda ühe teise demokraadist eelkäija, Harry Trumani omaga, kes pärast Teist maailmasõda pidi võitlema nii majanduslike, sisepoliitiliste kui ka välispoliitiliste kriisidega. Oma võimalust agendat seada Truman lõpuni ei saanud. Tagantjärele vaadates tuleb nentida, et Truman kõige hullem president ei olnud. Ilmselt võiks Obama loota jõuda umbes sinna kanti.

Vello Pettai on Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor ja riigiteaduste instituudi juhataja.