Liisa Tagel: ignoreerimine ei päästa

Liisa Tagel Foto: Mihkel Maripuu

Ma ei arva, et peaksin kuidagi kommenteerima presidendipaari omavahelisi suhteid või nende moraalseid aspekte, ja ei hakkagi seda tegema. Ent näen vähemalt üht teemat, mis vajaks käsitlemist.

See on kommentaaride ring, millest on tõusnud esile sedalaadi arvamusavaldused, mis räägivad sügavalt meestekesksest maailmast, kus naisi lahterdatakse eelkõige skaalal «madonna ja hoor» – ning paigutumisest sellel skaalal sõltub naise väärtus. Ja nagu vähemalt ühest, päris palju tähelepanu saanud avaldusest selgub, kõigi Eesti naiste oma.

Need on kommentaarid, mis avaldavad sedasorti suhtumist naistesse, nende rolli ja õigustesse, mille puhul loodan pidevalt, et ühel päeval seda enam aktsepteeritud normaalsuseks ei peeta ega esitata nii silmatorkavalt ja kriitikavabalt. Just seepärast leian, et kui need arvamusavaldused on nähtavale toodud, ei pea neid mitte ignoreerima, sest siinkohal tähendab vaikimine nõusolekut ja alistumist teatud normile.

See on laias laastus sama norm, mis ütleb, et naised saavad vähem palka lihtsalt sellepärast, et nad ei oska piisavalt palju küsida, ja sellega on süü tuvastatud. Või et juhuslike möödujate seksuaalseid kommentaare peaks võtma komplimentide, mitte ahistamisena.

Normi vastu sõnavõtjad olevat aga hüsteerikud või lihtsalt parasjagu regulaarsete hormonaalsete muutuste kütkes liigemotsionaalsed olevused. Võimalik ka, et neil puudub huumorimeel ja pole lihtsalt midagi targemat teha.

Peaks arutlema vast selle üle, miks neid arvamusavaldusi rõhutatakse – kas see on lihtsalt janu suurema hulga lugejate ja reklaamitulu järele või näitab see samuti omakorda midagi nii meedia kui ka selle tarbijate maailmavaate kohta.

Sealjuures ei saa asja ka lihtsalt «äh, kollane meedia» ühmates kõrvale lükata – samadel teemadel arvamusavaldusi leidub kõikvõimalike kollasusastmetega meedias ning arvamust avaldavad nime ja näoga inimesed kõikvõimalikelt elualadelt.

Meedias töötades on muidugi võimalik isiklikult lihtsalt ignoreerida ebameeldiva sisuga kirjutisi ja mitte anda neile rohkem kõlapinda, kui need juba saanud on. Ei saa aga loota, et sellel oleks mingi mõju. Mind naisena ei alaväärista kellegi teise suhted, isegi siis, kui tegemist on riigi esimese paariga. Väide «presidendiproua alavääristas kõiki Eesti naisi» on sama sisutu kui hüüatus, et samasooliste kooselu registreerimine lõhub traditsioonilist perekonda.

Naisi pisendav ja patroneeriv suhtumine, mis praegu torkab silma päris paljudest presidendipaari elu käsitlevatest lookestest, on aga hoopis laiemalt juurdunud. See viib meid tagasi aegadesse, kus arutati «naesterahva pää-ajuliku energia nõrkuse üle». Sealt peaks me olema aga juba küllalt kaugele liikunud.