Maailm on lai koht, täis erinevaid rahvaid, ja just reisides puutume paratamatult kokku inimestega, kelle välimus, keel ning kombed on meile võõrad – nii nagu meie oleme võõrad nendele.
Tarmo Jüristo: hirm olla vanka
22. juuli 2010, 13:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu selle kirevuse ja mitmekesisusega toimetulemiseks kasutame tegelikult me kõik, kes suuremal, kes vähemal määral, mingeid üldiseid ettekujutusi võõrastest rahvastest ja maadest: sakslased on teadagi suured korraarmastajad, hispaanlased on emotsionaalsed ja neegrid laisad.
Nii nagu teiste suhtes, on meil enamasti samasugune üldine pilt ka meist endist. Eestlased on uhke laulurahvas, samas vaiksed ja vaoshoitud (mitte nagu lärmakad ameeriklased), loodavad alati enda peale (mitte nagu sotsialistidest rootslased), on ausad (mitte nagu korrumpeerunud lätlased), teevad usinalt tööd ega vahi muidu lakke (erinevalt näiteks lapsikutest kreeklastest).
Eesti on aga väike maa ja vaatamata meie ühist rinda uhkusega täitvale äramainimisele ühes Hemingway vähetuntud raamatus pole meie arvates hämmastavalt paljud inimesed sellisest kohast kuulnudki, rääkimata siis sellest, et nad selle järgi oskaks meid mõtlikeks ja usinateks pidada.
Ja nii juhtub tõesti, et puhkusereisidel tuleb meil sageli uudishimutsejatele selgitada, kus Eesti on, ning see äratab enamasti vana hea stereotüübiahela, mis aga pahatihti viib välja kohta, mis meile sugugi ei meeldi.
Laulumees Jaan Tätte on maailmas tublisti ringi reisinud ja selle murega nähtavasti rohkem kui mõned korrad kokku puutunud. Oma lühikeses repliigis Postimehes 21.06.2010 täheldab ta: «Paljudele on tuttav, et ükskõik kui viisakalt me riides oleme või kui hästi inglise keelt räägime, siis arvatakse ikkagi, et me oleme venelased.»
Soh. Kui keegi küsib meilt, kes on eestlased, siis leiame, et rahvusena iseloomustab meid (lisaks viisakatele riietele ja soravale võõrkeeleoskusele) Skype ja WiFi, Märtin ja Baruto, Pärt ja Klas, Kanter ning Kross. Kui keegi peaks meid ekslikult näiteks itaallasteks, siis ei arvaks me ju, et selle peale peaks solvuma?
Kuigi meie keel on itaalia keelest sama kaugel kui vene omast, kuigi itaallased on teada-tuntud maffiarahvas – see kõik ei häiriks meid põrmugi. Itaalial on suurepärane köök ja head veinid, neil on Dante ja Verdi, Veneetsia ja Firenze.
Venelased on aga meie silmis miskipärast riides ebaviisakalt ega räägi inglise keelt – või kui räägivad, siis teevad seda nii nagu venelasi mängivad ameerika näitlejad Hollywoodi filmides.
Miks ei näe me venelasi nii nagu koos Juri Lotmaniga Tartu-Moskva koolkonna südamikku kuulunud Mihhail Gasparov, kes defineeris vene kultuuri kui Puškini lugejaskonna?
Miks ei suhtu me venelastesse kui Dostojevski ja Bulgakovi, Šostakovitši ja Tšaikovski, Ahmatova ja Akunini, Tolstoi ning Tšehhovi, Moskva ja Peterburi rahvasse? Miks läheb kõik see üle parda ja kust tuleb arusaam, et kogu maailm näeb venelasi kui kaltsakaid ja umbkeelseid, kellega meie ju ometi ei sarnane?
Muretsemine selle pärast, et ega me äkki liiga vankad välja ei näe, räägib kõige rohkem meie endi kollektiivsetest hirmudest ja kompleksidest ning enamikule meie välismaistest vestluskaaslastest tuleb selline valuline reaktsioon esimese hooga suure üllatusena – sest nad ei mõelnud meid venelaseks pidades ju midagi halba.
Nii nagu ilmselt ei mõelnud ka Jaan Tätte oma märkusega venelaste kohta midagi halba, aga välja kukkus nagu ikka – püüame küll olla viisakad ja käituda teiste inimestega kenasti, aga ikka läheb nii, et oleme eestlased.