Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: Putin püüab luua simulaakrumist reaalsust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

Analüüsides Venemaa retoorikat ja tegevust, jõudis Kaupo Känd pädevale järeldusele («Pürrose mängud geopoliitikas», PM 28.08), et Vene välispoliitika telos’eks on luua läänele paralleelne ja alternatiivne maailmakorraldus, mille raskuskeskmeks oleks uus Venemaa.

Läänekeskses reaalpoliitilises maailmas valitseb tasakaal teatavate kokkulepete, arusaamade ja institutsioonide kogumina, mis ei ole kunagi ideaalsed, kuid see on püütud luua maksimaalselt parima võimalikuna. Venemaa lubab luua midagi paremat ja tema juhtide arvates õiglasemat, kuid on unustanud küsida teistelt asjaosalistelt, kas ka nemad seda soovivad.

Tahtmisel luua esmalt kujund ilma substantsita ja see hiljem täita sisuga on kultuuriline tagapõhi. Esiteks tasub mäletada Putini ütlust «Me ei tohi olla nõrgad, sest nõrku pekstakse». Tegeliku nõrkuse ületamiseks tuleb mängu teine Vene kultuuriline eripära, mille järgi on kogu maailm hingestatud erinevate tahete kokkupõrke areen.

Ainult kõigekõrgema tahe on absoluutne ja lihtsatele inimestele tabamatu, kuid valitsejad seisavad jumalale nii lähedal, et saavad tõde teada. Seetõttu nad ei valeta ega eksi kunagi ja võivad rikkuda ka iseenda loodud seadusi. Nii hakkavad segunema valetamine, vassimine ja kangelaslikkus, oma tõele kindlaks jäämine.

Venemaa juhtide sõnavõtte ja tegusid analüüsides näeb üha selgemalt, et Venemaa loob jätkuvalt läänele alternatiivset hüperreaalset maailma, mis on tõene esialgu ainult Vene poliitilises ruumis, n-ö mentaalselt. Lihtsalt sellepärast, et Venemaa juhid usuvad, et neil on õigus. Venemaa nõuab näiteks ELi ja Ukraina vahel sõlmitud lepingu ülevaatamist. Venemaa tahab sellega öelda, et ende subjektide vahelised kokkulepped muutuvad kehtivaks ainult pärast seda, kui Venemaa need kinnitab.

Venemaa püüab korraldada Euroopa Liidu ja Euraasia Liidu vahelisi läbirääkimisi Lissabonist Vladivostokini kulgeva ühise majandus- ja haldusruumi asjus. Euroopa Liit on reaalsus, Euraasia Liit aga lennukas nägemus, visioon, unistus. Kuidas saavad omavahel teha kokkuleppeid reaalne ressurss, võimekus ühelt poolt ja nägemus teiselt poolt, kui jääda edasi kahe jalaga maa peale ja täie mõistuse juurde?

Putiniaanast kui simulaakrumist on saanud looming, mille üheks kaasautoriks kujunes märkamatult läänemaailm ise. Lääs, arvates, et tegeleb reaalpoliitikaga, on siiani lasknud end kaasa tõmmata tegevusse, mis ei arvesta reaalse olukorraga, vaid hoopis kujundab reaalsust. Just sellist, mille on esmalt oma peas välja mõelnud Putin koos kambajõmmidega, kuid millest pärast selle tunnistamist realiteedina hakkabki saama tegelikkus. Paraku mida rohkem saab see nägemus tegelikuks, seda enam hukkub inimesi, ja seda juba päriselt, mitte fantaasialendudes.

Näeme, et kogu protsess hakkab tõepoolest samastuma Baudrillardi arusaamaga simulaakrumist, mille järgi reaalse moonutatud koopia saab tõeseks iseendas. Esialgu on see simulaakrum veel valdavalt Putini-keskne, kuid 20. sajand näitas, et teatud visioonid on suutelised saavutama globaalset haaret, juhul kui neid ei peatata eos. Lääs, aktsepteerides Gruusias 2008. aastal toimunut reaalsusena, tegelikkuse faktina, kutsus sellega esile Ukrainas 2014. aastal toimuva. Kui läänemaailm aktsepteerib mingiski vormis praegu Ukrainas toimuvat, ootavad maailma üha tungivamad nõuded Venemaa päritolu paralleelmaailma koos kõige sellega kaasneva aktsepteerimiseks. Kes seda tahab, tõstku käsi!

Autor kuulub Eesti Vabaerakonna algatusrühma.

Tagasi üles