/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Kunstnik Liina Siib esindas kolme aasta eest Eestit Veneetsia biennaalil projektiga «Naine võtab vähe ruumi». Ma ei tea, kas Siib naise ja ruumi suhet ka täna edasi uurib, kuid ettevõtja Priit Alamäe artikkel «Rohkem lapsi maksumuutuste ja võõrtööliste toel» (PM 29.08) näitas, et unistus vähenõudlikust naisest pole kadunud.
Ettevõtja pakkus, et riik peaks vabastama lapsehoidjatele ja koduabilistele makstava kõigist maksudest ja legaliseerima nende sissetoomise kolmandatest riikidest. Kui perekond koduriigis teenib banaanikasvatamisega kaheksa dollarit kuus, siis tundub 150–500-eurone kuusissetulek kindlasti kuninglik tasu.
Filipiinidelt, Indoneesiast või Indiast pärit koduabilisest-lapsehoidjast, kes nõuab ainult taskuraha, natuke toitu ja kasutatud seljariiet, võib vabal ajal unistada igaüks. Ent mõttekäigu loogika põrkab kohe mitmele karile. Ettevõtja isegi nägi oma loos juba ette kriitikat, et teda hakatakse kommentaariumis orjapidajaks nimetama.
Noor naine, kes on ilma perekonnata tööandja kulul võõrale maale toodud. Ta töötab kohalikus vääringus tibatillukese tasu eest 24/7, sest midagi muud pole tal siin teha.
Temalt eeldatakse, et enamiku sellest rahast saadab ta koju. Tema liikumist Schengeni ruumis tuleb takistada, sest muidu läheb ta sinna, kuhu lähevad paljud eestimaalased, keda siin pakutav töötasu ei rahulda. See ongi moodne orjus, kui inimene töötab väikese tasu eest ja vaba ringiliikumise võimaluseta. Päris klassikalisele ostmiseks ja müümiseks röövimisele, mis laseks inimese ka tasuta tööle panna, vaatavad riigid lihtsalt nii halva pilguga, et see pole riski väärt. Väikse summa viskamine maskeerib sellise orja moraalselt vastuvõetavaks võõrtööliseks.
Vahemärkusena: me muretseme nende ca 200 000 Eesti töötaja pärast, kes saavad 500 eurot palka ning peavad selle eest elama, lapsi koolitama jne. Ent filipiinlannale sellise töötasu maksmine lubab end isegi suuremeelsena tunda.
Teiseks tähendaks sellise tööjõu sissevedu, et lasteaiakohtadega läheks järjest keerulisemaks, sest surve omavalitsustele väheneks. Kui vähenõudliku indialanna pidamine lemmikloomale mõeldud pinnal enam halvakspanu ei pälvi ja rahaliselt kättesaadav on, siis oma viga, kui ei raatsi sellist kohale tuua. Osavalt planeerides saaks kulusid ja koduabilist isegi mitme pere peale jagada – jälle kopikas kokku hoitud ja inimene taskukohasem.
Kolmandaks peaks selline suhtumine panema muretsema kõik kooliõpetajad-lasteaiakasvatajad. Kui vanemad laste ja lapiga tegutsemist üheväärselt odavaks tööks peavad, siis pole pedagoogika professionaalidel mingit palgatõusu lootust.
Töö ja tasu tasakaalu edasi otsides, võibolla oli pärisorjusliku korra kaotamine siiski viga...