Katri Raik: mida mõtleb vene õpetaja Ljudmila Vladimirovna?

Katri Raik. Foto: Andres Haabu / Postimees

Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik püüab tarkusepäeval kirjeldada, mida mõtleb keskmine venekeelse kooli õpetaja.

Täna, 1. septembril läheb iga viies laps Eestis venekeelsesse kooli. Õigupoolest ei ole kooli kohta enam korrektne öelda, et see on venekeelne, sest gümnaasiumis käib õppetöö suures ulatuses eesti keeles, või oleme ausad: eestikeelses koolitunnis kasutatakse ilmsesti kahte keelt. Nii on lihtsam nii õpilastel kui ka õpetajatel.

Venekeelsetes koolides töötab ligi neli tuhat õpetajat, kellest vahest iga üheksas-kümnes on eestlane. Just ühest vene õpetajast tahan ma kirjutada. Seejuures ei mõtle ma välja muinasjuttu, vaid kirjutan teiste sõnadega seda, mida räägivad viimaste aastate teadusuuringud sellest, mida õpetajad ja õpilased ise ütlevad.

Ma saan samas väga hästi aru, et keskmist õpetajat, Ljudmila Vladimirovnat on raske leida. Mina mõtlesin ta lihtsalt välja.

Olen Ljudmila Vladimirovna, ühe Ida-Virumaa suure linnakooli 51-aastane õpetaja. Olen tänases Peterburi Herzeni-nimelises Ülikoolis õppinud geograafiaõpetajaks. Ma olen igas mõttes keskmine. Just minu vanus on venekeelsete koolide aineõpetajate keskmine vanus ning õppinud olen ma Venemaal nagu enamik mu kolleegidest-aineõpetajatest.

Olen kuulnud, et Eesti koolides on õpetajad keskmiselt ligi viis aastat nooremad. Uusi õpetajaid minu kooli ei tule. Minu hinge närib kahtlus: kas Eesti riik tahab vene kooli kinni panna? Mis siis minust saab? Mis saab minu lapselapsest, kes käib alles neljandas klassis? Aga täna, pidupäeval püüan ma sellele mitte mõelda, ehkki õhtul ikka need mõtted vaevavad.

Ma olen kindel, et Eesti venekeelne kool peab püsima jääma, nii on alati olnud, ja õpilastel on kole raske. Teadmised kannatavad ka, sest nad ei oska eesti keelt, ehkki nad seda keerulist keelt kogu aeg õpivad.

Midagi on viltu, kas süüdi on eesti keele õpetaja, see tore ja püüdlik Maria Fjodorovna, kes näitab tunnis filme ja teeb rühmatööd? Kodus näen, et lapsel on püüdlikult täidetud töövihik ja töölehed. Grammatikat õpivad iga päev, aga tütretütar eesti keeles üldse ei räägi. Paistab, et tunnis õpetaja õpilasi omavahel rääkima ei pane. Või on meil halvad eesti keele õpikud? Ei tea. Kui lapselt küsin, kas talle meeldib eesti keel, siis ta vastab mulle, et Eestis peavad kõik eesti keelt oskama.

Küsin uuesti, kas talle eesti keel meeldib, ja ta vastab, et ta tahab Eestis ülikooli minna, arstiks õppima. Aga vene keeles Eestis arstiks õppida ei saa. Oh, hea, et minu lapselaps on tüdruk. Minu enda noorema pojaga oli üldse raske, poiss ei tahtnud eesti keelest kuuldagi. Aga nüüd on tubli ja õpib Inglismaal matemaatikat. Matemaatikas on vene poisid tublid, isegi selles PISA testis, millest nii palju räägitakse. Eestisse poiss tagasi tulla ei taha. Ta ütleb, et meie vene perekonnanimega siin tööd ei leia.

No aga ma ikka ei tea, eesti keele õpetaja Maria Fjodorovna on kena inimene ja direktor kiidab teda ka – ja direktorit ma muidugi austan ja usun –, aga midagi on ikka viltu. Maria õpetab veel ka käsitööd, ajalugu, ühiskonnaõpetust ja filosoofiat. Kuidas ta seda kõike jõuab? Mõned kolleegid vaatavad veel viltu, et näed, võtab töö ära. Aga ta on tubli naine, õppis eesti keele õpetajaks, tegi ära C1-eksami ja näed nüüd: tööd jagub.

Ja meie Maria Fjodorovna, tema töötab veel ka nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, mina samamoodi. Meil on ikka üks kool ja sellest imelikust mõttest põhikool ja gümnaasium lahutada ei saa ma üldse aru.

Aga kuidas mu lapselaps põhikooli lõpuks eesti keele selgeks saab, seda ma ei tea. Minu noorema õe poiss käib eesti koolis ja räägib eesti keelt, aga tal on ka koduõpetaja. Ja ikka ütleb ema, et 6. klassis läks väga raskeks ja poiss ei taha vahel kooli minna. Aga teinekord talle jälle meeldib, sest koolis tehakse põnevaid asju, näiteks andsid eesti kooli õpilased eelmisel aastal välja kooli ajalehte ja müüsid seda lastevanematele.

Pärast käisid selle raha eest koos teatris. Meie koolis ei ole see kombeks, direktor ei luba selliseid asju ja ütleb, et tuleb täita riiklikku õppekava ja sellised projektid ei ole kohustuslikud. Ei tea, kuidas siis ikka õigem on?

Mu tütretütre gümnaasiumi minekuni on veel mitu aastat aega, aga eesti gümnaasiumi ma teda kindlasti ei pane, see on teistmoodi kool. Ausalt öeldes, ega ma eesti koolist rohkem ei tea, kui mu õde räägib. Meie koolil eesti kooliga ühiseid projekte ei ole – kes neid ikka jõuab kirjutada – ja nii ma ka ei tea.

Kunagi meil käis üks klass Tartust külas, noor õpetaja ei osanud veel üldse vene keelt. Meil olid kõik mängud ette valmistatud, aga eesti lapsed ei teadnud neid mänge ja nii toimetasid eestlased ja venelased ikka eraldi. Lapsed vahetasid küll aadresse ja me kirjutasime koos kogu klassiga kõik kirjad valmis, aga eestlastest vastasid ainult paar. Kuidas see saab ikka nii olla? Minu klassis vastavad kõik, kui ma nii ütlen. Ega eestlased ikka ei taha meiega väga suhelda.

No näed, muretsen siin oma lapselapse pärast. Aga mul endal on ka suur muudatus ees. Ma hakkan sel sügisel geograafiat õpetama eesti keeles. Ma ütlesin seitse aastat tagasi, kui see eestikeelsele õppele ülemineku jutt algas, et mina küll eesti keeles õpetama ei hakka. Nüüd käisin kursustel Tallinnas ja Narvas. Sel suvel tegin kõikide tundide slaidid valmis, siis on Powerpoint alati võtta. See eestikeelne õpik, see on ikka liiga keeruline. Kui väga vaja, otsin internetist veel materjali juurde. Kursustel kuulsin, et integratsiooni sihtasutus on ühed töölehed ka teinud, neid saavad siis õpilased täita.

Ma küll ei tea, kuidas õpilased minust aru saavad. Meie koolis küll kõik õpilased põhikooli lõpus eesti keele eksamit edukalt ei teinud. Ja see B1, mida nõutakse, seda on ikka vähe eesti keeles õppimiseks. Geograafiat peetakse veel eriti raskeks. Aga eks siis tõlgin, kui on vaja. Kes see ikka jõuab kontrollida, mis keeles ma tunnis räägin.

Üldiselt õppealajuhataja ei luba tunnis vene keelt kasutada. Peaasi, et ikka kõik õpilased aru saavad ja hinded kogu klassil head tulevad. Maria ja Jana saavad kindlasti hästi hakkama, ühel töötab ema linnavalitsuses ja teisel on arst. Kuidas Vova ja Ljuda hakkama saavad, ma ei tea. Nende peredel ei lähe üldse hästi, Vova vanemad teenivad kahe peale ainult 800 eurot kuus, mõlemad töötavad meie uues ameeriklaste kaablitehases, ja Ljudat kasvatab ainult ema.

No näete, jäin siin Radio 4 kuulates pikalt mõtisklema. Vaatan veel Pervõi Baltiiski uudised ära ja siis veel Rossija omad ka. Süda kohe valutab selle Ukraina pärast!