Ilo-Hanna Hõrrak: aitab vihkamisest

Foto: SCANPIX

Mis oleks, kui sõlmiksime ühiskondliku kokkuleppe, et sapi pritsimine ja viha õhutamine  on nõrkuse ja ebakindluse ilming, pakub Ilo-Hanna Hõrrak Postimehe arvamusportaalis.

Minister Padar tegi ettepaneku keelustada metsloomade kasutamine rändtsirkuses. Suurepärane idee! Lõpuks ometi on loomakaitseorganisatsioonide pikaaegne ja ennastsalgav tegevus viinud selleni, et teadvustatud on probleemi olemasolu ning otsustatud viia ellu vajalikud muudatused. Loomade eestkoste organisatsioon reageeris «Tore, aga...» ning see, mis järgnes mõlemale uudisele, oli ootuspärane - mõnitavad ja halvustavad kommentaarid, hea idee utreerimine absurdini, nn isiklikult võtmine.

Vihane olemine ja vihkamise väljendamine tundub olevat muutunud sotsiaalselt aktsepteeritud nähtuseks. Eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Kõige suurem rõõm on see, kui teistel halvasti läheb. Populaarne lauluke «Võta isiklikult». Kes viimasena naerab, naerab paremini. Mida need naljatlevad  käibeväljendid meist tegelikult räägivad – kas tõesti seda, et eestlane olla on uhke ja hea?

Kunas muutus vastik ja vihkav olemine normaalseks? Kas selle pärast ei peaks hoopis häbi olema? Minul on häbi. Häbi, et vihkajail ei ole häbi. Häbi, et me ei otsusta, et vihkamine ei ole aktsepteeritav. Häbi, et me ei näe probleemi selles, et meil on alati õigus, kui ootame sapist reaktsiooni. Ma ei kutsu üles loobuma konstruktiivsest kriitikast, see on vajalik ja edasiviiv jõud. Kuid konstruktiivsel kriitikal ja pahatahtlikul ilkumisel on vahe. Suur vahe.

Mind on alati hämmastanud see, kui heale uudisele reageeritakse vihaga. Kui heategijale vaadatakse kahtlustavalt ja eelarvamusega. Sest keegi, kes teeb midagi siirast headusest, ilma midagi vastu saamata või tahtmata, peab ju olema see lollike ja nõrguke, kes lihtsalt ei oska nii, et saaks ka raha heateo eest. Kas vihkamine on äge ja hea olemine ei ole?

Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks keegi võtma metsloomade tsirkuses kasutamise keelamist isiklikult. Välja arvatud tsirkuse omanik ja neid Eestis väga palju pole. Miks toob täiesti neutraalne, majanduslikke mõjusid mitteomav ja üksnes maailma paremaks muutev muudatusettepanek kaasa vihase reaktsiooni? Miks on taimetoitlaste suurimad hurjutajad lihasööjad? Miks on iga hea algatuse puhul kohe ilkujaid, kes loetlevad vigu ja puudujääke möönmata, et isegi kõigi väidetud vigade ja puudujääkide eksisteerimisel oleks asjal ikkagi ka positiivne mõju. Just nagu kaasneks teiste inimeste sooviga maailma paremaks muuta «vihadike» isiklike õiguste ja vabaduste riive, millele tuleb jõuliselt ja hurjutades vastu astuda. Miks ja kust see viha tuleb?

Mis oleks, kui sõlmiksime ühiskondliku kokkuleppe, et sapi pritsimine ja viha õhutamine  on nõrkuse ja ebakindluse ilming? Et vihkajale tuleb kaasa tunda, sest ilmselt tuleb viha sellest, et inimene ei ole veel õppinud elama rõõmsalt ja rahus enda ja teistega. Kuna kaaskodanike arvamus on paljudele väga tähtis, siis saab muutus tulla vaid meie kõigi ühisest suhtumise muutmisest. Mis oleks, kui lepiksime kokku, et vihkamine ei ole äge.

Kes jääb rõhumise olukorras neutraalseks, on rõhuja poolel. Kas me tahame olla need kambajõmmid, kes seisavad koolikiusaja selja taga ja itsitavad kaasa alateadlikus hirmus, et seda tegemata jättes võime sattuda ise kiusamise ohvriks. Kas me nii mitte ei orjasta end ise ühiskondliku arvamuse hirmuga rohkem kui võõrvõimu ikkega? Oleks aeg nn koolikiusajal kratist haarata ja ta paika panna. Aitab vihkamisest. Me oleme sellest väsinud.