Kunstiturg – see on imelihtne!

Viljandi linnagalerii. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Al Paldrok jagab värskes Sirbis näpunäiteid, kuidas kunstnike liit saab kaasa aidata kunstituru loomisele.

Kunstituru puudumise tõdemine kipub viimasel ajal olema kunstikeskustelu tulemus. Tahaksin Ku-Ku klubis rääkida värviringi puuduvatest neoontoonidest ja arutleda performance’i uusimate suundumuste üle, kuid kõik jahuvad nagu püha mantrat: Eestis pole kunstiturgu.

Kunstiturg ei ole puravik, kes ise pärast vihma välja tuleb, see on vaja tekitada. Kes siis veel, kui mitte kunstnike liit, keda nimetati alles hiljuti ajakirjanduses Eesti suurimaks miljonikäibega kontserniks ja kellel lasub selleks ka põhikirjaline kohustus: «KL edendab ja kaitseb oma liikmete professionaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke huve».

Materiaalsed ressursid. Tallinna Kunstihoone ja selle galeriid, EKLi Vabaduse galerii Vabaduse platsil, Hobusepea ja Draakoni galerii vanalinnas, vabagraafikute ühingu pinnad kunstihoone hoovis, Arsi hoone jt on tohutu materiaalne ressurss ja algkapital toimiva kunstituru tekkeks. Vaid Armanidel ja Hugo Bossidel võiksid olla sellises kohas kommertspinnad, müügigaleriid võivad sellest vaid unistada. Praegu ei tegele mitte keegi üheski nendest galeriidest kunstikorraldamisega (art management).

Eestis valitseb kunstivallas banaalpragmaatilist terminoloogiat kasutades olukord, kus tootjad valmistavad kõrge­kvaliteedilist toodangut, on olemas suure­pärane turuhoone ja kaupluste kett, kus kauba sortimenti vahetatakse iga paari nädala tagant, aga info sellest ei jõua huvilisteni. Ladudes ootab kaupa  aga ajapikku hävinemine. Raul Meele suurnäitusel Kumus on väljas sarjad, mille ma oma algatusel tema maakodu pööningult neli-viis aastat tagasi rottide ja hallituse käest päästsin: viisin ligi tonni tema 1970ndate loomingut Pärnusse Non Gratasse hoiule.

Kunstikorraldamine. Eespool loetletud galeriides peaks töötama galerist-mänedžer-müügispetsialist. Tavaliselt aitab sõnast «galerist», aga meil kipub see tähendama isikut, kes kord kuus teoste nimesilte välja lõikab. See ei tähenda, et kunstnike liit peaks muutuma kommertsasutuseks: ei tohi teha järeleandmisi näituseprogrammi kvaliteedis ega suunitluses, tuleb vaid hakata sihiteadlikult looma kunstiturgu, alustada kas või initsiatiivgrupi loomisest. Selle teostamiseks ei ole vaja eraldi vahendeid, galeristid tuleb võtta tööle tulemuspalga alusel: kes hakkama ei saa, ei ole ka pädev. Iga kunstikaubandusest huvitatud isik oleks sellise võimaluse üle  seitsmendas taevas. Ei maksa arvata, et meil selliseid inimesi ei leidu, nad tuleb vaid üles otsida ja neid motiveerida. Eestis on ju kommertsgaleriid tegutsenud aastakümneid: Haus, Vaal, Temnikova ja Kasela, oskusteavet kui palju. Valdkonnad tuleb vaid kokku viia. Meist ida pool on sajamiljoniline venekeelne publik, lääne pool ingliskeelne keskkond, rääkimata Põhjamaadest. Tallinna galeriide süsteem tuleb ühendada linnagaleriide võrguga üle Eesti ja käivitada ka neis samasugune praktika.

Virtuaalsed ressursid. Enamikul eesti kunstikorüfeedest vanameistritest pole oma kodulehtegi. Põhjamaadel teeb iga erialaliit oma liikmetele elementaarse veebilehe. Koduleht ei ole eesmärk, vaid vahend, selle täiustamisega tuleb pidevalt tegeleda. Lõuna-Rootsi kunstnike liit tekitab iga kahe kuu järel virtuaalkeskkonna, kus ateljeedes loodu vahendatakse galeriidele, kogujatele, investoritele ja kunstiostjaile. Loovisik ise ei pea sellega vaeva nägema.

Kunstiinvestorid. Investeerijaid ei huvita Sirbi artiklid või elitaarne tehnika, millega värvimängud on paberile kantud. Neid huvitavad arvud ja kasum. See on Eesti kunsti puhul suurepärane: kui näiteks nongratalaste maale võis osta kümme aastat tagasi paarisaja euroga, siis nüüdseks on see paljude puhul kasvanud peaaegu paarikümnekordseks. Vähe on sellise tootlikkusega nii riskivabasid investeerimissfääre. Kahjuks ei ole kedagi, kes selle sihtgrupiga sellist retoorikat pruugiks.

Positiivne kuvand. Investeerimine nõuab positiivset investeerimiskliimat, sellega aga kunstivaldkond ei hiilga. Kui vaadata kunsti kajastamist pressis, siis on peaaegu eranditult tegemist üksteise sarjamisega. Piisab vaid avalikku ruumi püstitada kunstiteos, kui kunstirahvas sööstab üksmeelselt barrikaadidele ning võitleb püstitatud objekti vastu. Kõiki viimasel ajal kunstiinstitutsioonide etteotsa valitud isikuid on saatnud negatiivne vastukampaania. Ükski investor ei taha investeerida sellisesse keskkonda.

Samuti toimib ka meie kunstikriitika: pruugib vaid kellelgi saavutada rahvusvaheline tuntus, kui meie kunstiteadlased selle pea peale keeravad. Eesti päevalehtedes on kaotatud kunstitoimetaja koht, vahest seetõttu, et nende artiklid olid mõistetavad vaid asjassepühendatuile. Kunstihuvilist publikut ja investorit ei huvita kuraatoripositsioonid või organisatoorsed probleemid, kunstiäris otsitakse loomingulist isiksust ja tema vaimsuse materiaalset väljendust.

Kunstiostmine põhineb müüdil, investeerimine nagu kunstki intuitsioonil. Meie kunstimaailm peaks neid müüte tekitama. Seetõttu peaksid Eesti kesksed näitusepaigad, ka Kumu kunsti­turu huvides esitama eelkõige eesti kunstnike loomingut. Pikemas perspektiivis toob see palju enam sisse kui lühiajaline kasum saatkondade kinni makstud välisstaaridele.

Kunsti ei osta vaid investorid, kõrgkunsti nägu tuleks pöörata ka rahva suunas ja tekitada taas olukord, kus igas kodus on vähemalt üks tõeline kunstiteos. See oleks Eesti elanikkonda arvestades paarisaja tuhande teose turg. Selleks tuleb kunst tuua välja galeriiseinte vahelt. Tallinna kesklinnas ei toimu juba ammu ühtegi iga-aastast päriskunsti festivali. Vabaduse väljakul, Harju tänaval, kunstihoone hoovis jne tuleks nädalavahetustel korraldada vingeid kunstisündmusi ja -aktsioone.

Vaimsus. Kõige selle juures ei tohi muidugi unustada kunsti põhieesmärki, vaimsust, olla ühiskonna spirituaalne päästik, alternatiivsete strateegiate juurutaja, teenäitaja.

Kunstihoobade juurde kinnistatud võiksid vaadata peeglisse, kas neil on ikka küllalt sarmi, karismat, intellektuaalset jõudu ja verbaalse eneseväljenduse oskust.

Me ei tee kunsti selleks, et sellega end ära elatada, et olla «market – money», kellegi lõbustaja, kloun. Ühiskond vajab vaimseid liidreid.