Sigrid Kõiv: ka poliitik vajab puhkust

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Kehtiva seaduse järgi riigikogu liige ei puhka. Ta on tööl 365 päeva aastas. Isegi kui riigikogus istungeid ei toimu, töötab riigikogulane lakkamatult edasi. Ta kohtub valijatega, olgu siis maal vanaema juures, välismaisel konverentsil või virtuaalmaailmas. Riik ju ei puhka.

Tegelikult on olukord üsna jabur: selle loogika järgi ei tohiks olla puhkust ka näiteks arstidel. Ent puhkus ei tähenda ametikohustuste eiramist, ja nii polegi mõeldav, et meedik abivajajast puhkust ettekäändeks tuues külmalt üle astuks. Samamoodi jääb ka korrakaitsja isegi puhkusel korrakaitsjaks ega tohi kaklust takka kihutada. Ka mitmed riigikogu liikmed tunnistavad, et suvel saab ikka rohkem perega oldud kui riigiasju aetud.

Kurjad keeled räägivad, et riigikogu kaotas oma puhkuse 2007. aastal ahnusest, sest puhkuse ajal ei maksta kuluhüvitisi. Aga see on õel klatš. Riigikogu kaotas seadust tehes oma puhkuse, sest oli juba toona üle töötanud.

Inimene, ka riigikogu liige, vajab puhkust. Selleks, et levist väljas peenraid teha, päikest võtta või oma lõbuks kusagile küsimusi kartmata sõita – ühesõnaga akusid laadida. Siis ei juhtu ka selliseid uniseid eksitusi nagu omaenese puhkuse ära kaotamine.