/nginx/o/2014/04/24/2983488t1h3c5f.jpg)
Selvehallide ja õmblusvabrikute omanikel on põhjust valimiste eel IRLile pöialt hoida, nende kampaaniaks raha annetada ja ka oma hääl anda. Kui IRLi maksuplaan teostuks, oleks just odavat tööjõudu vajavad töösturid kõige suuremad võitjad. Milleks tõsta palka, kui riik teeb selle ettevõtja eest ära.
Mis elu see üldse on, kui käia iga päev korralikult tööl ja teenida 500 eurot, miinus maksud? Ei olegi. Kui uskuda statistikat, siis see on ligi 200 000 inimese elu. Tööjõudu on meil umbes 600 000 kätepaari terves riigis. Nii et see on iga kolmanda tööinimese elu. Kui elamispind on oma, nõukogudeaegne korter või veel vanem maja, laene pole, siis ilmselt elab ära. Aga kuidas kasvatada lapsi? Või säästa vanaduspõlveks? Või kuidas üldse elust rõõmu tunda? Keeruline, väga keeruline. Pigem võimatu.
Iga südametunnistusega poliitik, kui lähtuda arusaamast, et poliitik tähendab ühiskonna juhti ja suunajat, mõtleb pingsalt, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas 200 000 kaasmaalast pisutki parema elu peale aidata? Valitsuse käes on maksuhoovad. Nii polegi imestada, et kõige lihtsam viis on vähendada makse. IRL käis selle lauale.
Nende suurimal konkurendil Reformierakonnal võttis see hinge kinni, hapnik sai otsa. Ilmselt haistsid poliittehnoloogid siin valimislubadust, mis võib saada populaarseks. Võib-olla saab sellest koguni valimiste põhiteema. See ei ole hea, sest põhiteema väljakäijal on oht koguda hulgaliselt hääli. Valimisea langetamine, samasooliste kooselu ega kaitseväeteenistuse ümberkorraldamine ei kanna seda välja. Need pole tähtsad teemad, kui vastukaaluks on kümnete tuhandete kaasmaalaste igapäevane toimetulek.
Vaesus sunnib kummaliselt käituma. Sellest on juba kirjutatud, kuidas 500-eurose palga täielik maksuvabastus sunnib pettusele, maksude optimeerimisele. Näiteks võib maksta 500 eurot ametlikult ja ülejäänu mustalt ümbrikus. Raamatupidajad suudaksid sellekohase nimekirja väga pikaks venitada. Võib ka näiteks tuua üliharva esineva olukorra, kus inimene saab aasta keskel suure palgatõusu ja seetõttu peab aasta lõpus tulusid deklareerides hoopis tulumaksu juurde maksma. Seda põhjusel, et aastane sissetulek kasvas üle maksuvabastuse piiri.
Eks see kummaline ja arusaamatu ole, miks peab palgatöölised jagama kahte klassi, kusjuures piiriks on 846 eurot. Me lihtsalt oleme harjunud sellega, et kõigile mõõdetakse ühe mõõdupuuga. Aga äkki oleks aeg harjuda uute mõõdupuudega? Nagu ettevõtete tulumaks või ülisuurte sissetulekute keskmisest kõrgem tulumaks.
Ääremärkusena kordan üle, et IRLi ettepaneku järgi on kuni 500-eurone brutotulu tulumaksuvaba. Kuni 846-eurone brutotulu on aga vähendatud maksumääraga. Ideoloogiliselt sobiks IRLi kuvandiga ju rohkem, kui nad ütleks, et nii vähe teenivate inimeste murede jaoks on vallavalitsuse sotsiaaltöötaja.
Kui see plaan teostub, on see kingitus odavat tööjõudu otsivale tööstusele. Ilmselt aitab see taolist tüüpi vabrikuid mõni aasta kauem lahti hoida. Ühelt poolt toetaks riik sellega madalat lisandväärtust, teisalt on töötav vabrik igal juhul parem kui tühi angaar. Kuigi IRL seda tunnistada ei taha, siis oleks selline maksukorraldus astmelise tulumaksu sisseviimine.
Tõsi, ülirikaste ülemine maksuaste puudub, kuid ilmselt pole kaugel seegi. Samas astmelisel või astmeteta tulumaksul ei ole mõju majanduse käekäigule. See on ainult maailmavaate küsimus. Valimisvõit saabki tulla vaid siis, kui tekib partei, mis pakub uut maailmavaadet.