Jevgeni Ossinovski: õpetajate palka peaks tõstma 30-40 protsenti

Haridusminister Jevgeni Ossinovski Foto: Elmo Riig / Sakala

Et muuta õpetajakutse atraktiivsemaks, on vaja 30−40 protsenti palgatõusu. Paraku pole seni tehtud poliitilist otsust, et õpetaja palk on prioriteet ja raha tuleb juurde anda, nentis haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski kooliaasta eel Õpetajate Lehele antud intervjuus.

Millised on algava õppeaasta prioriteedid õpetaja, koolijuhi ja õppuri vaatevinklist?

Nii üld- kui ka kõrghariduses on protsessid alanud ja jätkuvad. Oluline on, et hariduskorralduses kokkulepitu ka kooli jõuaks. Näiteks ainekavade ja kogu õpikukäsituse uuendamine on riigi tasandilt jõuliselt edasi liikunud. See peab ka kooli õppeprotsessis piisavalt rakendust leidma.

Mitme asja rakendamine nõuab aga veel pingutust. Näiteks digipööre või kaasava hariduse põhimõtted. Iga koolijuht peab vaatama, milline on tema kooli võimekus erivajadustega lapsi tavaklassi kaasata.

Üha teravamalt annab tunda toimetulek demograafiliste muudatustega. Umbes 20 aastat on olnud teada, et demograafiline auk tuleb, aga nüüd on see kohale jõudnud ja oleme segaduses. Gümnaasiumiastmes on see auk veel suurem ja järgmisel aastal jõuab ülikoolidesse. On põhjust pingutada, et uue olukorraga kohaneda.

Ametisse astudes ütlesite, et peate väga tähtsaks normaalse õhkkonna taastamist ministeeriumi, omavalitsuste ja koolide vahel, et saada üle pingetest, mis on tekkinud koolivõrgu reformimise ja õpetajate uute palgatingimustega. Mida on selleks tehtud?

Oleme pingutanud kõik kolm. Oleme arutlenud võimalike lahenduste üle õpetajate esindusorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste, koolijuhtide ühendustega. Õhkkond on konstruktiivne ja osapooled saavad aru, et rahahulk on väiksem, kui võiks olla. Seega tuleb kokkuleppimiseks valida alternatiivide vahel. Ehk siis ei ole võimalik korraga laiendada valikainete mahtu ja tõsta õpetajate palka. Saab valida kas ühe või teise või mõlemat natuke.

Arvan, et riik peaks taas rahastama tugispetsialistide tööd, aga asjaosalised peavad aru saama, et see tasu tuleb sellesamast rahahulgast ja muud eraldised jäävad selle võrra väiksemaks.

Õpetajate töötingimustes oleme jõudmas kokkuleppeni omavalitsuste, koolijuhtide ja õpetajate esindajatega − sotsiaalsete partneritega, kes reaalselt teevad koostööd. Paljud tahavad, et ministeerium ütleks ette ka kontakttundide arvu. Kuid ministeerium saab olla pigem nõuandja.

Kui läheb riigieelarve menetlemiseks, siis on asjaosalistel muidugi erinevad huvid ja pingete tekkimine paratamatu.

Kas olete endale seadnud ülesandeid, mis tahaksite järelejäänud seitsme kuuga kindlasti veel ära teha?

Ka vähebürokraatlikus Eestis võtab kokkulepete sõlmimine aega. Praeguseks oleme jõudnud nii kaugele, et gümnaasiumi koolitoidu eelnõu on riigikogus menetluses. Loodetavasti septembris menetletakse ära.

Vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu, mis muudab süsteemi tudengisõbralikumaks ja vähendab õppetoetuse saamiseks ainepunktide määra 100-lt 75-le, on valitsuses kooskõlastamisel ja läheb edasi riigikokku. Lähipäevil läheb kooskõlastamisele doktorantidele sotsiaalsete garantiide andmise eelnõu.

Samuti liigub kooskõlastamisele üldhariduse rahastamise valdkond, mis on seotud ka õpetajate palkadega (PGS-i paragrahv 82). Palgatõus on väga oluline prioriteet, loodan, et kogu valitsusele.

Tekkinud on mõte viia sisse koolijuhtide hindamise süsteem, mis võimaldab koolipidajal tagada olukorra, kus koolijuhid on kõrge tasemega. Seni on seda süsteemi rakendatud hüplikult, väikestes omavalitsustes üldse mitte. Kuid hea hariduse tagamise seisukohast on kompetentne koolijuht üks võtmeküsimusi.

Pärast kümmet aastat tuleb viimaks ka ringiraha ehk huvihariduse toetus, mille puhul ei suudetud seni välja mõelda, kelle kätte see anda. Nüüd on see tegevus tulnud kultuuriministeeriumist meile ja noorteosakond paneb kokku kontseptsiooni, mille põhjal järgmine valitsus saab otsustada. Toetus ei tule selline, nagu varem lubatud − kõigile ühtmoodi −, pigem arvestatakse noorte vajadusi.

Lähiajal saab valmis analüüs, mis puudutab koolikohustuse ea tõstmist. Praegu jääb 20 protsenti noortest põhiharidusega või madalamale tasemele. See maksab riigile ligikaudu 50 miljonit aastas iga vanusekohordi pealt. 21. sajandil ei vasta selline haridustase tööturu nõudmistele ja Eesti ühiskonnas on asjakohane arutleda, kas koolikohustus võiks kesta 18. eluaastani. Pärast põhihariduse saamist peaksid kõik minema keskharidust omandama või kui nad pole võimelised seda tegema, läbima teatud programmi ja saama kutsekvalifikatsiooni, et endaga midagi peale hakata.

Tegeleme ka täiskasvanutele keeleõppe võimaluste tekitamisega. Eelmisest Euroopa finantsvahendite programmist polnud eelmine valitsus seda kahjuks üldse planeerinud. Oleme prioriteete ümber vaadanud ja loonud täiskasvanute keeleõppe programmi.

Oleme rääkinud ka keeleinspektsiooniga ning valmimas on seadusemuudatus, et inspektsioon hakkaks kontrollima keelekursuste kvaliteeti. Inimesed on investeerinud raha ja aega, aga osal keelefirmadel pole kompetentseid õpetajaid. Minu suureks üllatuseks pole Eesti riigil süsteemi, mis kontrolliks kursuste kvaliteeti, kuigi firmad saavad ministeeriumi koolitusloa.

Minu ametisse astudes loodi vene koolide töörühm, mis paneb kokku raportit, et näha, kuhu oleme tahtnud osalisele eestikeelsele õppele üleminekuga jõuda ja kuhu oleme jõudnud.

Milliseid järeldusi on töörühm teinud?

Suuri järeldusi teha on ennatlik. Välja on tulnud, et vene koolid, nagu eestikeelsedki, on sügavalt kihistunud. On kehvemaid ja paremaid koole. Parematel on üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele lihtsam hakkama saada. Küsimus on aga, kui palju on paranenud hariduse kvaliteet. Deklareeritud on selgelt eesti keele omandamise eesmärk ja ainuke viis selleks on olnud õpetada osa aineid eesti keeles.

Töörühma ülesanne on vaadata, kas eesti keele oskus on paranenud ja kuidas on lood aineteadmistega. Venekeelne kool peab saavutama kaks eemärki: eesti keele oskus ja head aineteadmised, aga praegu on probleeme mõlemaga. Ühe parandamisega ei tohi halveneda teine. Olen vaadanud eesti keele riigieksamite tulemusi. Sel kevadel hüpet tulemuste paranemise poole pole.

Millel rajaneb teie arvamusfestivalil kõlanud ettepanek – õpetajaile aastaks 2020 palgaks 120 protsenti riigi keskmisest? Kas lootusel, poliitilistel kokkulepetel või kõhutundel? Kuue aasta perspektiivina on see kogenud õpetajale nadivõitu ja noori juurde ei meelita.

Palgatõus on möödapääsmatu. Oleme olukorras, kus õpetaja ametlik keskmine palk on Eesti keskmise lähedal. Õpetajate keskmine vanus on OECD kõrgemaid. Oleme uhked PISA testi heade tulemuste üle, aga mina olen üsna murelik − ühiskonnas laiemalt võib tekkida arusaam, et hariduses on kõik korras ja sinna pole vaja rohkem panustada.

Minu hinnangul pole õpetaja palk konkurentsivõimeline, et tuua õppima ja hiljem tööle kõige võimekamaid. Õpetajatöö väärtustamine ei tähenda ainult palka, aga ma pole nõus ka nendega, kes näevad ameti staatuse tõstmiseks ainult pehmemaid vorme nagu reklaamikampaaniad.

Aastaks 2020 peaks õpetaja palk olema võrdne kõrgharidusega spetsialisti omaga. Me võiks jõuda märksa kõrgema numbrini muidugi juba mõne aasta pärast, kuid praeguseks pole tehtud poliitilist otsust, et õpetaja palk on prioriteet ja raha tuleb juurde anda. Eelarve koostamisel vaieldakse igal aastal, kas anname juurde 4, 6 või 7 protsenti. Et tõsta selle elukutse atraktiivsust ja tagada jätkusuutlikkus, peab rääkima 30−40-protsendisest palgatõusust. Ma loodan, et see, kes järgmist valitsust moodustab, võtab probleemi tõsiselt käsile ja pikema aja perspektiivis finantseerimine leitakse.

Veel rohkem huvitab õpetajaid, kas uuest aastast palk tõuseb.

Natuke vara öelda. Kui saaks, siis tõstaks juba järgmisel aastal õpetaja palga kõrgharidusega spetsialisti tasemele. Kahjuks ei sõltu see ainult minust. Läbirääkimistel rahandusministeeriumiga oleme õpetajate palga selgelt prioriteediks seadnud ja andnud sisse taotluse, et õpetajate palgarahaks eraldataks varasemast rohkem vahendeid.

Aga siin on kaks asja: esiteks peame võtma arvesse murelikku majanduslikku konjunktuuri, mis Eestis valitseb ja on tugevate välismõjudega. See sunnib valitsust ettevaatlikkusele ja see on mõistlik. Teine küsimus on, et haridustoetuse pott on üks ja praegu on eri osapooltelt suur surve tõusu eri kohtadesse paigutada. On räägitud, et suurtes linnakoolides pole võimalik valikaineid pakkuda, aga ka sellest, et direktorite palgad on liiga väiksed. Täiesti nõus. Kokku on lepitud valitsuse tegevusprogrammis − riik rahastab mõningal määral tugi­spetsialiste. Ka see tuleb ikka sellest samast potist. Kus tekib tasakaalu- punkt, ei ole minu otsus. See peab olema igakülgselt läbi räägitud.

Keset suve läks kooskõlastusringile ainekavade uuendamise eelnõu. Kuuldavasti peab see 1. septembriks kinnitatud olema. Kas see pole kiirustamine?

Protsess on kestnud pikalt. Nimekiri inimestest, kes olid sellesse kaasatud, on väga pikk. Kõigi teemade läbirääkimisel on tekkinud konsensuselähedane olukord. Erimeelsused on tekkinud pigem selles, kas pidanuks veel rohkem avama õppekavade üldosa ja palju laiemalt vaatama asja üle. Oleme jaotanud tegevuse mitmesse etappi. Osapooled on olnud rahul ja toetanud seda, et muutused võimalikult kiiresti vastu võetaks. Valitsus kinnitab veel augustis eelnõu, aga jõustub see alles 1. septembrist 2015. Eelnõu kinnitamine annab võimaluse koolidele, kes tahavad kohe muutusi teha.

Ainekavadesse muutusi tehes oli piiranguks PGS. Öeldi, et sinna muutusi ei tehta. Kas PGS jääbki pühaks ja puutumatuks?

Kindlasti ei jää. Järgmisel aastal tuleb arutelu mitme küsimuse üle. Aga ma ei arva, et nii olulist seadust peaks muutma kiirendatud tempos ja valimiseelsest perioodist tingitud meeleoludes.

Üle vaadatakse kogu haridust reguleeriv õigusruum. Töö käib intensiivselt. Ükski seadus pole püha lehm. Muudatusi on võimalik teha. Näiteks kui peaks otsustatama, et koolikohustuse iga tuleb muuta, siis tuleb muuta ka PGS-i. Isiklikult arvan, et võiks arutleda ka selle üle, kas kooliaasta võiks olla pikem − see vähendaks igapäevast koormust.

Aga vanade tavade muutmine tekitab emotsioone. Nii et võtame rahulikult.

Kui palju on haridusse tulemas euroraha? Kas rõhk on endiselt betoonil?

Järgmisel perioodil on meil 446 miljonit eurot (koos kaasfinantseeringuga) ELi raha. Üle poole, 241 miljoni, läheb koolivõrgu korrastamiseks, seega infrastruktuuri. Eelmisel perioodil oli põhirõhk kutseharidusel, nüüd üldharidusel. Arvan, et see on mõistlik. Kütame ju tühje maju liiga palju. Tegemist on viimase märkimisväärse ELi vahendite eraldamisega. Seega on viimane võimalus saada nii suurt rahastust üldharidusse.

Väga hea, et suudame koolivõrgu korrastamisse saata nii märkimisväärsed summad, arvestades, et omavalitsused suudavad investeerida väga tagasihoidlikult. Kui räägime gümnaasiumihariduse kvaliteedi tagamisest tingimustes, kus väheneb õpilaste arv, peame koondama gümnaasiume keskustesse.

Siit tekib paljude omavalitsuste jaoks küsimus, et kui paneme gümnaasiumid kinni, jääb maja ju alles. Sellest meetmest läheb hulk raha riigigümnaasiumide loomiseks, aga ka kohalikele omavalitsustele põhikoolide rekonstrueerimise toetuseks. Paljudes kohtades tähendab see suurte koolihoonete korruste või tiibade mahavõtmist. Vastasel juhul on nii, et mõnes maakonnas on praegu õpilase kohta 17 ruutmeetrit ja aastaks 2030 juba 35 ruutmeetrit, mis on palju rohkem kui kodus inimese kohta.

Need muutused on väga vajalikud. Minu prioriteet on, et seda raha saaks kasutada maksimaalselt suur hulk kohalikke omavalitsusi, et nad saaksid oma koolide õppekeskkonnad nüüdisaegseks teha. Olen kogu aeg omavalitsustele öelnud: me peame selle raha mõistlikult ära kasutama, et saaksime maksimaalselt hea tulemuse ja meie koolivõrk ei vajaks lähikümnenditel enam selliseid investeeringuid.