Priit Alamäe: rohkem lapsi maksumuutuse ja võõrtööliste toel

Priit Alamäe Foto: Mihkel Maripuu

Vabastagem koduabilised-lapsehoidjad kõigist maksudest ja avagem oma tööturg ses osas ka aasialastele, kirjutab ettevõtja Priit Alamäe (IRL) ning selgitab, milleks see hea on ja kuidas süsteem toimida võiks.

Kuu aega tagasi väisas Eestit ühe Pärsia lahe riigi majandusminister, et tutvuda meie majanduse ja riigikorraldusega. Õhtusöögilauas läks jutt iibele ja mõlema riigi demograafilisele olukorrale, mis on u 180 kraadi erinevad – neil on demograafiline plahvatus. Ekskursioonil oli ministrile näidatud Lahemaal puud, kuhu abielluv pruut peab oksa külge siduma lindi, et lapseõnne oleks. Minister teatas kavalalt naeratades, et tegelikult on laste saamise saladus hoopis muus, ja kutsus meid enda riiki õppereisile.  

Nali naljaks, aga meil on tõesti sealt piirkonnast õppida. Nendes riikides on vähe peresid, kellel pole täiskohaga koduabilist-lapsehoidjat. Süsteem on väga lihtne. Enamik koduabilistest tuuakse sisse kas Filipiinidelt, Indoneesiast või Indiast. Perekond maksab reisikulud, annab elamise ja toidu, ostab mõnikord riideid ja muud vajalikku ning maksab 100 kuni 150 eurot kuus. Enamiku sellest rahast saadab lapsehoidja kodumaale oma perele. Lepingud on tähtajalised ja tähtaja lõppedes lepingut kas pikendatakse või sõidab inimene koju tagasi.

Olen rääkinud paari sellise lapsehoidjaga. Nende lood on väga sarnased. Tavaliselt on nad oma pere suurimad toitjad. Üks tüdruk rääkis, et nende perekonnal on Filipiinidel banaaniistandus, kust nad teenivad pere peale kaheksa dollarit kuus. Välismaal teenitud rahaga kindlustatakse perele äraelamine, õed-vennad saavad hariduse ja peale kümneaastast välismaal töötamist saab teenitu eest kodukülas veel uue maja ehitada.

Kahe lapse isana näen, kui õudne ja kallis on (vähemalt Tallinnas) lastelogistika. Lasteaiakohti ei ole või kui on, siis teises linna otsas. Sõimekohtadega on olukord veel hullem. Lapsehoidjate standardhind on viis eurot tunnis. Kui tahta palgata täiskohaga lapsehoidjat-koduabilist, et mõlemad vanemad saaksid täiskohaga tööd teha, siis koos kõikide maksude tasumisega on kulu ilmselt vahemikus 800 kuni 1200 eurot kuus. Ja selle raha eest sa saad lapsehoidja kaheksaks tunniks päevas. Täiskohaga koduabilise palkamise kulu on suurem kui Eesti keskmine netopalk. Ja nõudlus on juba praegu oluliselt suurem kui pakkumine ning head lapsehoidjad on kulla hinnaga.

Vaadates kaugetes riikides töötavat lapsehoidjate süsteemi, ei suuda ma ka parima tahtmise juures selles negatiivseid külgi leida. Hommikul saab väljapuhanuna tööle minna, õhtul koju tulles on lapsed hoitud, kodu puhas ja söök valmis. Elukvaliteet tõuseb oluliselt, inimestel tekib nii üksteise jaoks kui ka ühiskondliku väärtuse loomiseks oluliselt rohkem aega. Ja suured pered muutuvad üksiti töölkäivatele vanematele ka rahaliselt jõukohaseks.

Saab küll, kui me ainult tahame! Vast unustaks korraks ära praegused migratsiooni- ja maksudogmad ning vabastaks kõigile lapsehoidjatele ja koduabilistele makstava palga kõigist maksudest ja legaliseeriks koduabiliste ja/või lapsehoidjate sissetoomise väljastpoolt Euroopa Liitu. Tervisekindlustuse ostmine jääks inimese enda või palkava pere ülesandeks.  

Olen suhteliselt kindel, mis artikli kommentaariumis hakkab toimuma. Kapitalist! Orjapidaja! Ühetaolise maksusüsteemi vihkaja! Aga analüüsime seda nüüd natuke kaine mõistusega.

Esimene vastuargument: solgime Eesti tööturgu. Ei solgi. Neid töökohti pole praegu olemas, sest Eestis ei ole mõistlikul hulgal inimesi, kes oleksid nõus 150 (või ka 500) euro eest kuus kellegi juurde kolima ja 24 tundi päevas ennast võõrale perele pühendama. Samas Aasia on täis inimesi, kes seda tööd hea meelega teeksid. Suisa vastupidi: me tooksime Eestis tööjõuturule tagasi inimesed, kes praegu ei saa tööd teha seetõttu, et neil ei ole lapsehoidjat või lasteaiakohta.

Teine vastuargument: peame hoidma ühetaolist maksusüsteemi. Ei tohi olla töökohti, mis on maksudest vabastatud. Ei pea. Mõni aeg tagasi oli vist Norras juhtum, kus ametiühingud tahtsid maksustada IKEA tooteid, sest inimesed panevad neid ise kodus kokku ja sellega võetakse potentsiaalne töö spetsialistilt, kelle võiks tellida mööblit kokku panema. Kusagil peavad olema riiklikud prioriteedid ja mõistuse hääl.

Maksuvabastus oleks puhtalt seotud perekonda kellegi palkamisega. Inimesed on oma palgalt kõik maksud niigi tasunud. Me ei ürita ju erisoodustusmaksuga maksustada näiteks lasteaiakoha tasu?!

Kolmas vastuargument: me tahame riiki tuua ainult kõrgepalgalisi, kes ei võta Eesti kodanikelt töökohti ära. Praegu kehtiv välismaalase palkamise süsteem on endiselt väga keeruline. Kehtivate reeglite järgi tuleks sellisele inimesele minimaalselt maksta 1,24-kordset Eesti eelmise aasta keskmist palka, mis koos kõigi maksudega teeb 1576 eurot kuus. See argument kehtiks olukorras, kus tõesti on Eestis inimesi, kellelt töökoht ära võetaks. Nagu öeldud, neid töökohti praegu pole. Ja need inimesed, kes siia ajutiselt tööle tulevad, ei jää meie pensionisüsteemi koormama.

Ma olen kindel, et väga paljud vanemahüvitist saavad inimesed oleksid hea meelega nõus varem tööle minema, kui neil oleks kodus asjad korras ja lapsed hoitud. Sellest lisaks laekuv maksutulu ja vähemkulunud summad vanemahüvitiseks kompenseerivad lapsehoidjate palkamiselt teoreetiliselt kogutava maksutulu ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid kordi.

2013. aasta vanemahüvitise kulu oli 170 miljonit eurot ja saajaid on suurusjärgus 19 000. Kui eeldame tagasihoidlikult, et pooled vanemahüvitise saajatest oleks valmis minema tööle peale üheksandat kuud (sest neil on olemas täiskohaga lapsehoidja), siis oleks kokkuhoid riigieelarvele juba selle arvelt üle 40 miljoni euro aastas. Arvestame siia juurde ligi 5000 töötava inimese loodava lisaväärtuse ning sellest tekkiva maksutulu ja summad lähevad juba väga arvestatavaks.

Vähem oluline pole ka noorte emade (või isade) varem tööjõuturule naasmine teadmisega, et nad ei pea iga kord koju jääma, kui laps haigeks jääb. See sisendab kindlust nii tööandjatele kui töövõtjatele.

Meie rahvuse ja riigi tumedast tulevikust on räägitud juba väga pikalt. Nagu näitab Euroopa kogemus, siis seda ei pööra ümber kosmeetiliste muudatuste ja motivatsioonikõnedega. Inimesi julgustab rohkem lapsi saama teadmine, et neil on võimalik mõistlike kuludega tagada endale infrastruktuur, mis võimaldab tööl käia ja peret toita selliselt, et lapsed on hoitud ja kodus kõik korras.

Äkki suudame sel teemal algatada dogma- ja emotsioonivaba arutelu?