Kadri Simm

FOTO: Krista Kõiv

Kui me suuname inimest liigselt mingit kindlat elu elama, siis ei murra me mitte ainult tema loomust, vaid ei austa ka teda kui täiskasvanud ja täisväärtuslikku inimest, märkis Tartu Ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm riigikogus kooseluseaduse arvamusseminaril peetud ettekandes. Postimehe arvamusportaal avaldab ettekande teksti kärbitud kujul.

Tahaksin rääkida põhimõtetest, mis on kooseluseaduse filosoofiliseks tuumaks. Rääkida neist signaalidest, mida just seaduse samasooliste kooselu puudutav osa meile ühiskonnas edastab.

Toetudes moraali- ja poliitikafilosoofiale, millega ka igapäevaselt tegelen, uurin kõigepealt, mis on moraalinormid ja kust nad tulevad. Teiseks räägin sallivuse fundamentaalsest olulisusest individuaalses ning ühiskondlikus plaanis.

Kas moraalinormid on midagi, mida me loome, või midagi, mida me avastame? Esimesel juhul on selge, et just meie, inimesed, oleme vastutavad moraalireeglite sisu osas. Teisel juhul on tegemist arusaamaga, et moraalireeglid on olemas mõnes mõttes inimesest sõltumatult, need on näiteks loodud jumala poolt või kehtivad nad samamoodi nagu näiteks loodusseadused ja põhiküsimus on epistemoloogilist laadi – kuidas me saame teada, millised need kehtivad normid on?

Tänase ettekande kontekstis võtan eelduseks, et siiski meie ise oleme moraalinormide loojad.

Kuigi inimõigused on juurtega kinni mitmetes erinevates traditsioonides (Kantilik inimväärikuse teooria või erinevad religioossed tekstid inimeste fundamentaalsest võrdsusest), tahaksin täna rääkida liberalismist kui ühest asjakohasest allikast. Tahaksin pöörduda korraks ühe liberalismi suurkuju, J.S. Milli ja tema aastal 1859 ilmunud töö «Vabadusest» juurde. Ma leian, et sealne argumentatsioon on vägagi relevantne Eestis praegu seoses kooseluseaduse debattidega.

Erinevad inimesed kasvavad ja õitsevad erinevalt. Kuidas on võimalik ühiskondlik koostöö olukorras, kus me küll jagame põhivajadusi, aga selles osas, mis puudutab nö inimõitsengut ja arengut, on vajadused erinevad?

Mill oli veendunud, et inimene peab saama ise valida, milline on tema jaoks hea elu ja ainult see autonoomne protsess, mille käigus hea elu otsitakse ja loodetavasti leitakse, on väärtuslik (mõnes mõttes protseduuriline lähenemine – kui ma ise ei ole oma elu kohta otsuseid langetanud, kui need otsused on tehtud minu eest ja ma ei võta vastutust nende otsuste eest, siis pole ka minu elu nö täiel rinnal elatud elu).

Tema teoorias on autonoomia ja erinevusi aktsepteeriv ühiskond omavahel tihedalt seotud, sest me saame olla tõeliselt autonoomsed ja oma elu üle otsustajad ainult siis, kui meile on ka reaalselt avatud võimalused oma elu erinevalt elada. Kui alternatiive ei ole, kui valikuvabadust ei ole, siis pole ka autonoomiat vaja. Ehk siis – erinevusi mitte-aktsepteeriv ühiskond ei võimalda ka sisuliselt oma kodanikele autonoomseid otsuseid.

Erinevus ja erinevuste aktsepteerimine läbi sallivuse ei ole seega mitte mingi eesmärk omaette, vaid tegelikult pelgalt vahend selleks, et võimalikult paljudele inimestele antaks võimalus heaks eluks, õitsenguks, oma autonoomsete otsuste langetamiseks.

Kui me suuname inimest liigselt mingit kindlat elu elama, siis ei murra me mitte ainult tema loomust, vaid ei austa ka teda kui täiskasvanud ja täisväärtuslikku inimest. Me ei austa tema otsuseid teha oma plaane ja valikuid oma tuleviku osas ja tänase diskussiooni kontekstis tahame me kahele täiskasvanud vastutusvõimelise inimesele ka ette kirjutada, keda nad tohivad armastada ja keda ei tohi, kellega koos nad tohivad oma elu jagada ja kellega mitte. Loomulikult ei ütle üksi seadus seda just selliste sõnadega, aga fakt, et Eestis ei ole praegu samasoolistel paaridel mitte mingisugust ühiskondlikult tunnustatud staatust, saadab sisuliselt just sellise sõnumi.

Lisaks sellele, et erinevuste ühiskondlik aktsepteerimine võimaldab sisuliselt individuaalseid autonoomseid otsuseid ja seetõttu toetab ka individuaalseid õnnepüüdlusi, on erinevuste aktsepteerimine Milli arvates ülioluline ka ühiskondliku arengu vaatepunktist. Ainult vaidluses selgub tõde ja erinevate alternatiivide kaalumine võimaldab kokkuvõttes ja pikas perspektiivis ka paremaid otsuseid võrreldes olukorraga, kus õiged lahendused on ette defineeritud ja kohustuslikud.

Kus on vabaduse piir?

Mill muidugi ei argumenteeri absoluutse individuaalse vabaduse poolt,  vaid ikka nii, et ühe inimese vabaduse piir läheb sealt, kust algab teise inimese vabadus.  Inimese otsustusvabaduse piiramine on põhjendatud ainult teise inimese või ühiskonna enesekaitseks. Ja see on minu arvates ka see sisulisem diskussioonikoht tänases Eesti debatis – kas ja kuivõrd võib samasooliste kooselu ühiskondlik aktsepteerimine tuua kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi teistele inimestele ja Eesti riigile tervikuna?

Küsigem nüüd siis otse, kas kooseluseadus ja eriti selle samasooliste kooselu puudutav osa, mis võimaldaks ka samasoolistele vabaduse olla avalikult ja ühiskonna poolt aktsepteerituna kooselus, toob kaasa ühiskonna tugevat kahjustamist? Kui jah, siis ei pea seda lubatama ka J.S.Milli liberalismist lähtuvalt. Aga kui ühiskonda ei kahjustata, siis arusaamad, et homoseksuaalsus on patt, ebamoraalne, vale, teeb neid endid õnnetuks, ei meeldi mulle jne ei puutu asjasse – inimesed peavad olema vabad tegema ka oma elu kahjustavaid otsuseid. Seega jäävad siin kõrvale kõik need argumendid, mis peavad homoseksuaalsust olemuslikult ebamoraalseks ja jäävad argumendid homoseksuaalsuse võimalikest ühiskondlikest tagajärgedest.

Eesti debatis on kõlanud mure Eesti rahva ja Eesti perekonna tuleviku ohustatusest seoses kooseluseadusega. See on kahtlemata oluline ja muretsemist väärt teema. Kuidas saaksime uurida, kas sellel murel on ka alust? Tuleks vaadata, kuidas mõjutavad üksteist mitu erinevat muutujat. Lähiminevikus on üks muutuja olnud konstantne – samasooliste kooselu ei ole Eestis olnud seaduslikult reguleeritud ega tunnustatud.

Eesti rahva tuleviku osas võiksime muutujaks võtta näiteks sündivuse ja siin on viimasel paarikümnel aastal olnud suur dünaamika (u 13 000 - 20 000 last aastas). Eesti perekonnaga seonduvalt on trendid samuti olemas -  juba mõnda aega sünnib enamik Eesti lapsi väljaspool ametlikult registreeritud abielu. Kuna samasooliste kooselu registreerimine on olnud terve selle aja võimatu, siis on selge, et suuri muutusi sündivuse ja abielutraditsioonide osas saab ja tulebki selgitada hoopis millegi muuga.  

Kokkuvõttes olen seisukohal, et kooseluseaduse vastuvõtmine ei oma Eesti ühiskonnale piisavalt tugevaid negatiivseid tagajärgi (seda kinnitab ka teiste riikide kogemus), positiivseks tagajärjeks on aga inimeste autonoomia tugevnemine ja keskkonna loomine, kus inimesed omavad ise sisulist kontrolli oma elu määravate otsuste üle.

Ma rääkisin alguses inimõigustest. Kas kaks täiskasvanud vastutusvõimelist inimest tohivad omavahelist armastust manifesteerida ning saada sellele ka ümbritseva ühiskonna tunnustust? Ma arvan, et meil Eestis ühiskondlikult ei ole midagi kaotada, kui me anname inimestele võimaluse oma kooselu niimoodi kinnistada ning anname neile kindluse, et teised neid perekonnana tunnustavad.