Anna-Maria Penu: ilus Eestimaa suvi

Anna-Maria Penu Foto: Pm

Kõik joovad, ühtviisi ja lakkamatult. Kas teisiti enam ei saa? Miks peakski ootama kaunist eesti keelt, kui rääkijate keel on pidevalt pehme, kirjutab kolumnist Anna-Maria Penu.
 

Päike lõõmab, surub end peale, pressib külge, pannes põhjamaalase valge naha kipitama, silmi kissitama, ohtralt higistama, ent me ei kurda, kuigi ilmajaama sõnul tuleb kuumalaine küll kord Venemaalt, siis jälle Aafrikast, paikadest, kust teisi nähtusi, nagu näiteks inimesi, me nõnda vaguralt kohe kindlasti vastu ei võtaks. Imelik mõelda, et miski, mis tuleb Venemaalt, võib Eestimaa ilusaks teha, kas pole? Kuid kuumus seda suvega teeb.

Tallinlased pühapäevaõhtuses Selveris on pärast pilvitut, kohustuslikku rannapäeva näost punased kui vähid, kuid sellegipoolest ei naerata nad üksteisele, sest nad ei tee seda pea kunagi, kuigi solidaarsusest, nähes teiste sarnaselt põlenud ihu, ju võiks.

Samas küsib päev hiljem abivalmis noormees ootamatult: «Äkki aitan?» Ja ootamatu on see seetõttu, et keegi teine pole seda viimase kahe nädala jooksul neil raputavatel munakiviteedel veel teinud. Ja ta aitabki noorel emal vankri maha tõsta tollelt kõrgelt vanalinna kõnniteelt.

Astume edasi, kiirendame käiku, põikame sisse. Meeldiv kunstnike poe müüjanna, kel tumedatesse juustesse seotud veripunane pael, silmis sügav, sõbralik pilk, vaimustab jäägitult. Ta kõneleb ilusas eesti keeles, noh-idest, ää-dest ja vää-dest rikkumata, kasutades teiste seas sõnu «ingellik», «hellalt» ja «tulevikumuusika».

Ja see on ilus, sest tänaval, kohvikulaua taga, piknikutel tavaliselt keegi nii emakeelt ei räägi. Ehk ainult teatrilaval. Eesti teatri laval, mis vanasti oli püha, kuhu mindi pidulikus riietuses ja lõhnates, et siis hardunud vaikuses kuulata, mõtiskleda, nautida, ent millest nüüd on ühes Naissaare kõledas küünis järele jäänud spordikaupade ärist soetatud kostüümides ja õlletopse hoidvad külastajad, kellel pole niigi palju taipu, et mobiiltelefonid etenduse ajaks välja lülitada, oma silmad lahti hoida ning laval toimuvat labasustega mitte kommenteerida.

Näitlejatega koos ümisetud «Kaugele, kaugele!» kirjeldab põues põksuvat unistust hoopis teises tähenduses, kui oli seda mõelnud Tätte. Etenduse parimaks osaks kujuneb sõit saarele ning tagasi mandrile. Peas kummitab Alender: «Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles, sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle...», justkui aimaks selle otsitud, oodatud, loodetud kena emakeelse teatrielamuse surelikkust.

Kuidas aga tahtagi kauni eesti keele kuulmist mujal kui kunstipoes või teatrilaval, kui rääkijate keel on pidevalt pehme? Kõrvallauas istuv vene seltskond viskab nalja, pilkab möödujaid, meenutab eelmise öö vägitegusid, kuid viina palutakse ettekandjal ette kanda selges eesti keeles.

Integratsioon!
Kõik joovad ühepalju, eestlased ja venelased, ning juuakse kogu aeg, igal pool, iga põhjus on selleks hea. Kunagine klassivend lällab bensiinijaamas, embab tuigerdavat sõpra, kuigi päike on kõrgel ja linnaelu sagimist täis. Mõnikümmend meetrit eemal tukub säravrohelisel murul ilusa näoga noormees, koledad riided seljas. Koerad õiendavad sealsamas oma häda.

Kõik ju joovad, korratakse kui rahustavat mantrat, nagu see saaks üldse kunagi olla kellegi jaoks mingi näitaja. Ja kõmmutatakse silm kilama, jutt labaseks, end pikali, kooma. Pärast istutakse autorooli, minnakse ujuma, vehitakse nugade ja rusikatega või jäädakse magama keset maanteed, bussipeatusesse või viiekorruselise maja ette, ent mingil kummalisel põhjusel endal pärast häbi ei ole.

Häbi on hoopis emadel, abikaasadel, tütardel, poegadel, õdedel. Häbi on erilise hõnguga Boheemist mööda Kopli tänavat tuleval õhtusel jalutajal. Häbi, kurb ja valus on. Keegi ei taha näha, kuidas nende isad, abikaasad, vennad ja pojad end surnuks joovad, purjuspäi kellegi teise ja ennast surnuks sõidavad või upuvad.

Ja aina rohkem leidub noorte, veel tervete meeste kõrval noori, ilusaid naisi, kes ei suuda pidu ühe õhtuga lõpetada, vaid jätkavad tsükliga, mida sõbrannad probleemi asemel naljakaks peavad. Aga asi on ju naljast väga kaugel, tahaks karjuda, ent keegi ei kuule.

Isegi perekondlikul üritusel, mõnel grillipeol või piknikul sääsepilves, sätivad täiseas mehed, püksivärvli kohal kallerdav kõht, end mugavasti pärast õllepurke viskiklaasi, konjakipudeli ja viinapitsi manu. Teisiti nad enam ei oska ega suuda.

Samal ajal kui nende saledad naised, need kaasavõetud kained autojuhid, kes alati enne iga pidu sisimas loodavad, et seekord läheb teisiti, kuigi kunagi ei lähe, tegelevad enda ja teiste laste lõbustamise, toitmise ning magama suigutamisega.

Lisaks sellele, et on peoks valmistanud hõrgutavad praed ja magustoidu, keetnud kohvi-teed, toovad pimeduse saabudes tuppa õue jäänud mustad nõud, toidujäägid, prahi, koristavad, kraamivad, pühivad kokku ühise peo jäänused, jäljed ja jäätmed.

Tegevus, mida mehed pitsi kummutades turvalise mõnuga eemalt silmitsevad, naiste katkematut askeldamist tegelikult märkamata, endale teadvustamata, sest see on nii tavaline, just nii see olema peabki.

Meestel ei ole pidudel kohustusi, kui, siis painab hinge vaid ostetud alkoholikogus, et ometi puudu ei tuleks. Nad teavad, et üks korralik, tubli, hea naine koristab ka oma mehe peo lõppedes ära. Kuigi mees ei pruugi ise kõike hiljem mäletada, kuidas täpselt ja millal kõik see kupatus, mees, lapsed ja auto, koju jõudsid. Kuid kui naisega koos peole minna, siis polegi sel tähtsust, sest mees ärkab hommikul alati kui imeväel oma kodus, oma voodis, naise pestud puhaste linade vahel.

Ja aknast välja vaadates läheb tuju veelgi paremaks, sest soe suvi oma lõputute peovõimalustega pole veel kuhugi kadunud, ununenud, maha jäänud. Seal ta ootab, käsi põsakil, kutsuv naeratus näol. See ilus Eestimaa suvi...