Barbi Pilvre. FOTO: Pm

Seadustega meeste-naiste palgaerinevuste vastu võitlemist pooldav Barbi Pilvre leiab omapoolses tänase online-väitluse lõppsõnas, et soolise võrdõiguslikkuse volinik peaks saama õiguse asutusi jälgida ja trahvida.

Kui Eestis täidetaks vastavaid seadusi (palgaseadust ja soolise võrdõiguslikkuse seadust), poleks meil meeste ja naiste palgaerinevustest põhjust vähemalt sama või samaväärse töö raames rääkida. Eestis on teadlikkus eriti soolise võrdõiguslikkuse seadusest nõrk, seda ei võeta justkui tõsiselt ja ka see soodustab seaduse mittetäitmist.

Soolise võrdõiguslikkuse volinik saab tegutseda vaid siis, kui talle tuleb kaebus töötajalt soolise diskrimineerimise osas, näiteks kaebus diskrimineerimisest palgaküsimuses. Volinikul ei ole võimalik survestada omal algatusel tööandjaid ega kontrollida näiteks asutuste palgapoliitikat.

Soolise võrdõiguslikkuse voliniku volitusi tuleks suurendada analoogiliselt näiteks Rootsiga, kus tal on õigus asutuste tööjõu värbamise, edutamise ja palgapoliitikat monitoorida ning teha vastavalt ettekirjutusi ja trahvida asutusi, kui esineb seaduserikkumisi - umbes sarnaselt töökaitse institutsiooniga Eestis.

Tööalade horisontaalne sooline segregatsioon toob kaasa selle, et on naiste ja meeste erialad, ning ühiskonnas valitseb mentaliteet, et naiste töö on odavam. Selle muutmine on raskem kui sama tööala piires palkasid reguleerida.

Oleme harjunud, et õpetaja, supermarketi kassapidaja ja haigete põetaja töö on odavam kui näiteks autoteeninduse lukksepa, müügimehe või ehitaja palk.

Naised hindavad ennast madalalt, kuna tunnevad suuremat vastutust pere eest ja on ise sageli rahul mis tahes tööga, mehed võivad eelistada isegi töötustaatust 3000-kroonisele palgale.

Tööjõuturu horisontaalse soolise segregatsiooni teema pole ühiskonnas piisavalt problematiseeritud. Arusaam, et naiste ja meeste tööd peavad olema selgelt eristatud, elab meie kultuuris jõuliselt ja see soodustab palgalõhet.

Nõukogude aja kogemusega inimesed mäletavad veel hästi naisi traktoriroolis, tee-ehitustel ja muud n-ö meeste tööd tegemas ega taha seda aega tagasi. Aga ehk on see probleem ka meedia poolt üledemoniseeritud. Nüüdisaegsete masinatega töötamine on hoopis teine töö ega märgista naisi kuidagi ebameeldivalt, ma arvan.

Kokkuvõttes: Eestis valitsev Euroopa Liidu suurim sooline palgalõhe on igas mõttes meie riigile halb kaubamärk. Riigi volitustes on tagada seaduste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse seaduse täitmine.

Ühiskonna mentaliteedi muutmine sõltub ka naistest endist, kas Eesti haritud naised tunnistavad ennast tõesti Euroopa üheks odavamaks tööjõuks ja on sellega rahul?