Jane Meimer-Parktal: kuhu on kadunud eestlaste vastutustunne?

Jane Meimer-Parktal Foto: Erakogu

Sündmuste kajastamine meedias jätab mulje eestlastest kui vastutustundeta inimestest. Psühhoanalüüsis on sellist olukorda kirjeldatud kui projektsiooni, kirjutab praktiseeriv psühhoanalüüsi kandidaat Jane Meimer-Parktal Postimehe arvamusportaalis.

See, kuidas meedias kajastatakse sündmusi, jätab sageli Eestist mulje kui keskkonnast, kus  inimesel endal ei ole mingit vastutust. Inimest ja tema osa toimuvas  ei nähtagi – auto sõitis otsa, hukkus suitsuanduri puudumise tagajärjel. Mitte lapsed ei vaja lasteaia kohta, vaid teenuse tarbijad ootavad teenuse pakkumist. Kui seadus ei keela avalikus kohas juua, siis väljendatakse mitmel pool hirmu, et järelikult nüüd kohe kõik lähevad jooma. Mis siis Eestis toimub ?

Psühholoog Kohlberg on  välja toonud isiksuse arengus moraalitasemed, mille järgi kõrgemal tasemel asuvad inimesed on siis n-ö küpsema psüühikaga. See tähendab, et inimene ise, vastavalt enda sisemistele normidele käitub moraalselt. Mitte välised seadused, reeglid ei määra käitumist, vaid inimesele endale on vastumeelne näiteks juua avalikus kohas. Missugusel tasemel siis arvatakse eestlasi asuvat?

Eelmisel aastal viibisin Amsterdamis, kus parvede kaupa kitsastel tänavatel liiklesid autodega koos jalgratturid, ilma kiivriteta, helkuriteta. Kõigepealt tuli maja nurga tagant nähtavale ratta ees asuv käru lapsega või näiteks koeraga. Mõnes kohas olid tänavad nii kitsad, et autojuht, kes oli keeranud tänavale, pidi tagurdama, kuna teisest tänava otsast juba ligines teine auto. Meile vähemalt aga ei jäänud silma liiklusohtlikke olukordi. Süsteem toimis. Eestis on vajalik kiiver, juhiluba, helkurid ja pilkkontakt. Oleks huvitav võrdlusena teada Tallinna ja Amsterdami liiklusõnnetuste statistikat. Ei üllatuks, kui Amsterdamis vähem õnnetusi toimuks.

Psühhoanalüüsis on olemas selline mehhanism nagu projektsioon. Väga varajases arengus on see oluline suhtlemise viis, üldiselt nähakse seda kui kaitsemehhanismi. See tähendab, et mingid inimese enda omadused, osad, mida millegipärast ei saa enda juures näha, projitseeritakse kusagile välja, kellegi teise peale. Siis ei ole need enda juures ja asuvad teise peal, väljaspool. Suures osas toimub see alateadlikult. Näiteks võib inimesele tunduda, et teised tema ümber on pidevalt vihased tema peale, tegelikult on see tema enda viha tunne, mida ta ei saa/taha näha. Kui seda ebakõla märgata ja analüüsida, võib selle osa enda juurde «tagasi» integreerida, saades endast rohkem teadlikuks, terviklikumaks ja vähem kannatada.

Inimest ennast ja tema osalust pidevalt välistades puudub ka võimalus seda osa enda sees näha ja enda isiklikku seost tajuda. Võib-olla ongi siis eestlasele omane see, et mingid ebamugavad või konfliktsed teemad, näiteks enda piiramise häiriv funktsioon on projitseeritud väljaspoole, kõike reguleeritakse väljaspoolt. See tekitab mingi mugavuststooni, mis on nagu Dante Põrgu eesruumi ekvivalent – ei saa ei põrgusse ega taevasse, samas jääd ka elust kõrvale. Selles tsoonis on hea peidus olla, kuid pikapeale hakkab see psüühikale halvasti mõjuma. Statistika seda ka näitab - psüühiliste häirete all kannatavate inimeste arv kasvab pidevalt.