Raul Kalev

FOTO: Postimees.ee

Inimesed ajavad sageli sassi isikliku eetika ja sõjapidamise taktika, kuid mis mõte on arvestada vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, kirjutab Raul Kalev oma blogis.

Loen ja imestan, et mitte meid ümbritsev heaoluuimas maailm pole pime, vaid pimedad oleme ka meie ise. Esimene sõjapidamise reegel on oskus vastast üllatada. Millega üllatab Ukraina, Euroopa või USA Putinit? Õige, mitte millegagi.

Suhtekorraldajana olen sageli pidanud Eesti ettevõtjaile ja ametnikele rääkima sellest, et suhtekorraldus ei ole vaid positiivsete sõnumite väljapaiskamine. Samavõrra oluline relv on must PR, mis tähendab vastase laimamist. Ja tähendab ka teadlikke valemanöövried meedias. Nagu maleski. Elementaarne.

Loomulikult on teema delikaatne, sest «meil Euroopas» selliseid võtteid eetiliseks ei peeta. Mis ei tee aga kuidagi olematuks asjaolu, et näiteks Venemaa PR-tööstuses annab see sektor vähemasti  50 protsenti turumahust. Minu hinnangul, ilma faktideta rääkides. 

Kui oled turule tulnud uudsete dražeekommidega ja tahad konkurenti hävitada, saada talle pomm. Mitte ilmtingimiata päris pomm. Piisab ka sellisest, millega meedias kuu aega järjest  soppa laiali pritsida. Näiteks osta karp Kalevi dražeekomme ja väida, et neis olnud traat murdis su lapse hamba. Tee pilt katkisest hambast ja traadist ja paiska sotsiaalmeediasse. Ja ära jumala eest peatu! Kindlasti tuleb ka ajakirjanikele lekitada info koos piltidega, et Kalevi kommivabrikus valmistataksegi šokolaadidražee komme sellises segumasinat meenutavas keerlevas anumas, mille seintest pritsitakse šokolaadi pähklite peale tuhandete pisikeste aukude kaudu ja et traatide sattumine sinu lapse suhu oli võimalik seekord ja ka tulevikus, sest neid masinaid saab puhastada vaid traatharjadega. Ja kõik usuvad ning hakkavad hea ja õigeaegse reklaami korral eelistama konkureeriva tehase toodangut.

Iga kord kui teema koolitustel tõstatan, tekib saalis piinlik vaikus, inimestel hakkab nappima õhku ja ühtki asjalikku küsimust ei tule. Miks? Sest me ei taha sellest üldse mõelda, et nii inetult võib käituda. Isekeskis järeldan, et inimesed ajavad sassi isikliku eetika ja sõjapidamise taktika. Mulle vastatakse, et meie oma väärtustest ei tagane, kedagi ei otse ega tagaselja mustama ei hakka, see pole meile vajalik. Tegelikult on see vaid ebameeldiv tunne, mis kaasneb sita sees sonkimisega, millest üritatakse vabad olla. Kuid sõjapidamise reegleid mitte tundmine ei vabasta veel kahjuks tagajärgedest.  

Neid, kes sitas sonkida armastavad, meie ümber kahjuks jagub. Kui palju kordi olen ma pidanud nägema, kuidas üks või teine inimene, organisatsioon või firma kannatab ja lõpuks väsinult alla annab. Näiteks meedia risttule ees, mis on 90 protsenti vale, kuid mida hoiavad oskuslikult elus konkurendid, vihavaenlased, jt. Monica Lewinski skandaalist polnud poole aasta möödudes väsinud mitte üksnes tava-ameeriklased, vaid ka meedia ise, kuid teatud õigluse ja pühaduse eest võitlevad organisatsioonid seisid veel ka aasta hiljem tuliselt iga meediakajastuse eest.

Me arvame, et inimestest teevad koletise ajakirjanikud, kuid uskuge, väga sageli on selle taga kellegi suunatud viha, kättemaksusoov, soov konkurenti rivist välja lüüa. Meedia täidab vaid tänuväärse selgrootu torumehe rolli. Tahate kaminameister Ilmari reputatsiooni tööjõuturul hävitada, kirjutage mõnda loetumasse foorumisse teemapostitus: Kes soovitab Ilmar Saabast? Seejärel registreerige veel 4-5 kasutajat ja kirjutage iga järgnev päev üks kommentaar eri nime alt samasse foorumisse. Et kuidas Ilmar teid on petnud, selline soss-sepp, kes jätab alguses soliidse mulje jne. Tulemus? Kes iganes Ilmarit googeldab, satub esmajoones populaarsesse foorumisse. Ja jutul lõpp ilma faktideta. See toimub juba ammu kogu maailmas, Eestiski, kuid õnneks mitte veel massiliselt.

Minu jutu mõte pole aga kaugeltki õpetada Eesti äriinimesi oma eetilisest piiridest välja tulema. Ka mina ei kasuta selliseid võtteid ühegi inimese vastu isiklikel põhjustel. Kuid ma tahaks hoopiski juhtida mõtte sellel, kuidas mõtleb Venemaa ja Putin.

Nagu me näeme, kasutavad nad maksimaalselt ära kogu oma kommunikatsiooniarsenali, teevad taktikalisi pettemanöövreid, valetavad iga päev ausa näoga ja ajavad rahulikult oma asja maailmas edasi. Nii oskuslikult, et suurem osa vene rahvast arvab siiralt, et hoopis kogu maailm sõdib nendega ja nad on maailma suurimad kannatajad. Asja kurb pool on selles, et Lääs oma eetikaga on kahjuks 100 protsenti etteaimatav ega küündi selles sõjas absoluutselt Venemaale vastaseks. Mis mõte on arvestada vastasega, kelle järgmist 100 käiku sa peast ette tead, sest need on alati ühesugused?

Vabandage, eetikajüngrid, kuid sõjas ja armastuses need reeglid ei kehti: kui tahate omale just seda kaunitari, kes parasjagu juhtub mõne kõrge riigipeaga abielus olema, tuleb panna käiku kõik oskused, et eelmine liit purustada ja sellega oma õnnele ja rikkusele tee sillutada. Eksivad need, kes arvavad, et teiste õnnetusele oma õnne rajada ei saa. Saab küll, tõestust on meie ümber kuhjaga. Kas ka taevasse saab pärast surma, on iseasi.

Täpselt sama oma ka sõjas. Kui tahame, et Putin hakkaks mõtlema, peab Lääs esimese asjana õppima ära naeratades valetamise, rikkuma kõiki enda kehtestatud reegleid ja tegema seda, mida mitte keegi temalt mitte iialgi ei ootaks. Ma tean, et see kõlab paljudele kaose kuulutamisena, kuid uskuge, paadunud mõrtsukaid pühapäevakooli ja tervislikust salatist ilmajätmisega eesmärkidest ei võõruta. Immuunsus on liiga ilmne.