Heikki Hakala: president Niinistö kõmuline sõit Sotši

Heikki Hakala Foto: Erakogu

Neil, kes kipuvad otsima «kasulikke idioote» ja «uusi Chamberlaine», tuleks pöörata pilk eemale Soome praeguselt poliitiliselt juhtkonnalt, sest sealt neid otsida oleks puhas ajaraisk, kirjutab Soome ajakirjanik Heikki Hakala.

Soome president Sauli Niinistö sõitis ülemöödunud neljapäeval (14.08) Sotši ja reedel edasi Kiievisse, kohtudes presidentide Vladimir Putini ja Petro Porošenkoga. Eesti ühiskonna järjekindla jälgijana jäi mulle tahes-tahtmata silma, et mõnedki väga silmapaistvad kommentaarid härra Niinistö sõidu ja üldse Soome poliitika kohta seoses Ukraina kriisiga olid üpris negatiivsed, lausa vihased.

On kurvastav, et kõige teravam kriitika tundus valdavalt tuginevat ebatäpsele või pealiskaudsele informatsioonile ning vääradele eeldustele: see paljastab üldisema umbusalduse Eesti põhjanaabri välis- ja julgeolekupoliitika suhtes. Ehkki ma ei ole teatavasti kursis presidendi nelja silma all peetud aruteludega, võtan siiski endale voli selgitada mõningaid kõige ilmsemaid erinevusi faktide ja väljamõeldiste vahel.

Võib-olla kõige levinum väär­arusaam oli see, nagu olnuks president Niinistö Sotši-visiidi salakaval eesmärk tugevdada Soome ja Venemaa «erisuhteid» praegusel äärmiselt kriitilisel hetkel, millega ühtlasi õõnestati ELi ühist poliitikat, sealhulgas kehtestatud sanktsioone. Selline arvamus peegeldab rohkem eelarvamusi kui tegelikkust. Ma ei hakka neist eelarvamustest põhjalikumalt kõnelema, kuid möönan, et minevikukogemuste põhjal ei pruugi need olla tingimata päris põhjendamatud.

Pidades silmas tänaseks teadaolevat, on kõige usutavam, et härra Niinistö peamine eesmärk kokkusaamistel Putini ja Prošenkoga oli siluda teed kahe riigipea otsekohtumisele ühes ELi juhtide ning Valgevene ja Kasahstani presidendiga. See kohtumine peaks aset leidma sel nädalal Minskis.

Niinistö missioon oli põhimõtteliselt diplomaatilist laadi, tema päevakavva ei kuulunud ühtegi tõsisemat teemat, mis puudutanuks kahepoolseid suhteid või ELi kehtestatud sanktsioone, nagu ta korduvalt rõhutas avaldustes enne sõitu ja selle ajal.

Tasub meelde tuletada, et vahetult enne sõitu toonitasid president Niinistö ja valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika komitee Venemaale, et äärmiselt oluline on peatada Ida-Ukraina separatistlike rühmituste toetamine. See vastas täpselt sellele, mida EL õhutab Venemaad tegema.

Lisaks sõnasid president ja komitee: «Soome on Ukraina kriisi puhkemisest alates rõhutanud, et Venemaa on oma tegevusega Ukrainas rikkunud rahvusvahelise õiguse tähtsaimaid põhimõtteid ja arvukaid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas Helsingi lõpp­akti. Rikutud on Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Venemaa tegevust ei saa aktsepteerida.» Otseselt märgiti, et Venemaa ei ole lõpetanud separatistide toetamist.

Hiljem, kui president Niinistö väljendas samu seisukohti pressikonverentsil Sotšis, pidi tema kõrval seisvale härra Putinile olema selge, et ees ei seisa järjekordne armastusväärne vanade sõprade lobisemine, millega ta ehk oli harjunud oma varasema Soome partneri, president Tarja Haloneni puhul. Polnud üllatav, et Venemaa riiklik ajakirjandus toonitas kohtumisest kõneldes kahepoolseid suhteid, kuid ka seal ei õnnestunud vältida Niinistö Ukrainat puudutava sõnumi mainimist. Moskva ärileht Kommersant kirjutas lausa Soome «ultimaatumist», kuigi esitas seda iroonilises toonis.

Niisuguse sündmuste käigu puhul nõuab erakordselt head kujutlusvõimet või kaldumist vandenõuteooriate poole, et pidada kõike hoopis Soome ELi ühisrindest tegeliku loobumise kinnimätsimiseks.

Kui härra Niinistö oleks soovinud Kremlilt plusspunkte teenida, miks oleks pidanud ta siis Sotšist lahkuma kohe pärast Putiniga kohtumist ja kiirustama Kiievisse, kus teda ootas ees president Porošenko palju soojem vastuvõtt?

Enne ärasõitu Sotši sõnas härra Niinistö, et kavatseb teha seda, mida peab oma kohuseks. Ma arvan, et see võtab tema missiooni väga hästi kokku.

Ma soovitaksin neil, kes kipuvad otsima «kasulikke idioote» ja «uusi Chamberlaine», pöörata pilgu eemale Soome praeguselt poliitiliselt juhtkonnalt, sest sealt neid otsida oleks puhas ajaraisk. Nii Eestis kui ka Soomes leidub poliitikuid, kes armastavad rõhutada Putini «legitiimseid» õigusi rohkemgi kui oma riigi omi. Kuid mõlema maa kõrgem juhtkond toetab täielikult ELi ühtsust Venemaa ja viimase tegevuse suhtes.

Ajal, mil me võime elada «uue külma sõja lävel», kui kasutada president Niinistö sõnu, tahan loota, et Soome ja Eesti suudavad aina rohkem käsikäes tegutseda, olla teineteisele nii lähedased partnerid kui vähegi võimalik. Me võime vaadata mitmelegi asjale erinevalt, kuid peame ometi tunnistama, et lõppude lõpuks on meie kõige põhilisemad huvid ühesugused.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.