Triin Tammert: täpselt sihitud heategevus

Triin Tammert. Foto: SCANPIX

Kui jää-ämbri väljakutse mulle kaela sadas, siis ma väga rõõmus just ei olnud. Ma polnud sellesse teemasse eriti süvenenud, see tundus mingi sotsiaalmeediapalagan ja üleüldse kahtlane värk.

Mulle antud 24 tunni jooksul viisin end kurssi ja sain teada, et ice bucket ­challenge ehk jää-ämbri väljakutse on alguse saanud soovist tõmmata rohkem tähelepanu haigusele nimega amüotroofiline lateraalskleroos ehk ALS ning aidata seda põdevaid inimesi.

Selgus aga ka, et kui tahan toetada just Eesti ALS-ihaigeid, siis see polegi nii lihtne – on küll üks arst, dr Rallmann Tartu Ülikooli kliinikumist, kes kirjutab sellest haigusest doktoritööd, aga patsientidel oma esindusorganisatsiooni pole. Ilmselt põhjusega – tegemist olevat nii raske haigusega, et kogu energia minevat toimetulemise peale. Kui pole otsekontakti mõne haigega, siis kõige lähem on kõikide lihashaigustega patsiente ühendav Eesti Lihasehaigete Selts, kellele minu annetus ka läks.

Mitmed tuntud inimesed annetasid – ilmselt samal põhjusel, et ei leidnud sobivat organisatsiooni – SOS Lastekülale ja teistele heategevusorganisatsioonidele. Miks me otsustasime Tanel Talvega lisaks annetamisele Kanal 2 otse-eetris sellest teemast rääkida ja endale jäävett pähe valada – eesmärk oligi suunata annetused võimalikult õigesse kohta.

Ehkki tegelikult ma leian, et valesti ei teinud ka need inimesed, kes annetasid teistele organisatsioonidele – iga aktsioon, mis tõmbab tähelepanu abivajajatele ja ärgitab head tegema, on hea. Kas just läbinisti, aga millekski küll.

Üks kasulik õppetund siit nii abivajajatele kui ka aitajatele on aga see, et mingit aktsiooni alustades (või ka üle võttes) tasub see teha kõigile osalistele võimalikult lihtsaks ja läbipaistvaks. Eriti sotsiaalmeedias, kus igasugust müra on eriti palju. Kui jää-ämbri väljakutses oleks algusest peale olnud märgitud ka see, millist teed pidi toetus abivajajateni jõuab, ja kontonumber, oleksid tulemused olnud ilmselt veel paremad.

Heategevus ei ole kunagi sada protsenti omakasupüüdmatu – isegi vaikselt omaette annetades saab hea tunde vastu ikka, sageli sünnib sellest ootamatult veel head.

Ja kui jää-ämbri väljakutsest on ilmselt paljudel juba üledoos ning kriitikud on selle kohta igasuguseid sõnu kasutanud ja liigset meelelahutuslikkust ette heitnud, siis… kui eestlased selle tulemusena rohkem teisi aitavad, on see igati positiivne. Nii et mina arvan endalegi üllatuseks sellest algatusest paremini kui enne. Hoolimata kraesse saadud pangetäiest jääveest. Ja ma pole päris kindel, kas seda eestlasena sobib tunnistada, aga jah, seiklus, elamus ja lõbus oli ikkagi ka.