Esmaspäeval maeti Pihkva oblastis, u 30 km kaugusel Eesti piirist Võbutõ kalmistule kaks Vene sõjaväelast, kes tõenäoliselt langesid Ukraina sõjas. Ukraina ajakirjanik Roman Botškala kirjutab, kuidas tuli avalikuks Pihkvas asuva Venemaa 76. dessantdiviisi meeste sõdimine Donbassis.
20. augusti hilisõhtul, nagu seda tihtilugu juhtub, hakkasin saama kirju sõjaväelastelt Ukraina terrorivastase operatsiooni piirkonnast. Nad usaldavad mind kui ajakirjanikku, ilmselt ka lihtsalt kui inimest. Seekord võttis otse möllu keskelt ühendust Ukraina relvajõudude 24. Lvovi brigaadi võitleja. Noormees kirjeldas värvikalt päeval üle elatud lahingut. See oli meeleheitlik ja verine, suurte kaotustega mõlemal pool. Juba harjunud sellega, et sõdida tuleb Vene kaadriarmee vastu, märkis mu vestluskaaslane nagu muuseas: «On paar fotot. Kui huvitab – saadan.» Muidugi! Järgmisel hommikul avaldasin need ülesvõtted. Tulid kõned BBC-lt, CNNilt, SkyNewsilt… See oli ka varem ilmselge, kuid ei olnud käegakatsutavaid tõendeid, mis nüüd ilmnesid. Sai selgeks: Ukrainas ei käi sõda mitte enam terroristidega, vaid Vene okupantidega.
Lahing, millest Lvovist pärit võitleja mulle jutustas, toimus Heorhiivka (Georgijevka) küla juures Luganski lähedal. Vene dessantväelased ründasid kaht ukrainlaste tugipunkti. Terrorivastasel operatsioonil osalevad jõud lõid suurtüki- ja lennuväe abiga ründe tagasi ja asusid vastupealetungile. Läks korda hõivata kaks Vene dessantlahingumasinat ja lüüa rivist välja üks tank. Mitu vastast sattusid vangi. Fotodel on näha üks soomukeist: БМД-2, pardanumbriga 275 (pildil), mis kuulus Pihkva dessantdiviisi 1. langevarjurite roodu koosseisu, sõjaväeosa number 74268. Samuti jõudis minu valdusse foto ühe tolle väeosa sõjamehe passist, teise mehe juhilubadest, komandörimapist, kuulipildujast ПКТ ühes laskuri-reamehe nimega. Ning kõige tähtsam: õhtuse rivistuse päevik – kogu üksuse koosseisu nimekiri perekonnanimede kaupa (pildil). Vene väejuhatus teatas muidugi ootuspäraselt: «Kiievi fašistliku hunta järjekordne odav provokatsioon.»
Ent peale klišeesarnase solvava sildistamise pole venelastel midagi vastu kosta. Ajakirjanikud, blogijad ja lihtsalt uudishimulikud hakkasid kättesaadud nimekirjas märgituid taga otsima. Nad ei osutunud mitte väljamõeldud, vaid tegelikeks Vene dessantväelasteks. Pihkvast ja mitte ainult. Ajateenijad ning lepingulised. Ning kellegagi neist pole telefoniühendust. Igaüks neist külastas oma kontot ühismeedias 16.–17. augustil. Selline detektiivitöö… Selgus, et neid poisse ei otsi taga mitte ainult ajakirjanike vennaskond, vaid ka lähedased. Ühe Pihkva dessantväelase naine kirjutas mulle Facebookis: «Meie mehed saadeti veidi aja eest Ukrainasse. Õppustele. Nad ei teadnud ise ka, kuhu täpselt neid saadetakse. Sellest saadik pole neist kippu ega kõppu. Me istume ja nutame nende pärast!»
Muide, Vene sõduri hõivatud päevikust selgub, et Pihkva sõjaväelased andsid oma tegevusest hästi aru: «Olime Valgevenes paraadil, peale seda kirjutasime lepingud alla. Sõitsime Ukrainasse sõdima.» Kuigi nende sugulased ei pruukinud tõesti sellest teada. Sõjaväelased, kes täidavad salajasi ülesandeid, kohustuvad hoidma seda varjul isegi kõige lähedasemate eest. Kuid lähedastel siginevad mõtted. Pole ka ime – Pihkvas on hakatud sõjaväelasi matma, kinnitab mu Moskva kolleeg Dmitri Jelovski. Ta lisab: «Kohalikud ajakirjanikud kardavad sellest avalikult kõnelda.» (Nädala algul avaldas mitu Vene internetilehte, näiteks slon.ru, fotod kahe Pihkva sõjaväelase, Leonid Kitšatkini ja Aleksandr Ossipovi värsketest haudadest Võbutõ kalmistul – toim.)
Miks just Pihkva diviis? Ühese vastuse saaks anda vaid Kreml. Minu arvamus on järgmine. Pihkva üksus, nagu ka ükskõik milline muu dessantväeosa, on ette nähtud täitma ülesandeid luure-, rünnaku- ja petteoperatsioonide alal. See on see, mida vajavad Vene agressorid Donbassis. Ja need on noodsamad «rohelised mehikesed» – Krimmi annekteerimise osalised. Neil on, nii-öelda, Ukraina vallutamise kogemus olemas… Krimmi kampaania ajal suhtlesin ma isiklikult sõjaväelastega Pihkva diviisist. Meenub, et toona blokeerisid nad üht Ukraina sõjaväeosa Bahtšisarais. Väljaspool kaamerasilma tunnistasid: me saabusime Venemaalt. Pihkva, Petseri, Voronež, Kursk, Belgorod… Putin eitas tol ajal Vene kaadrisõjaväelaste kohalolekut Krimmis. Kuid see oli vale. Jultunud ja küüniline. Ning Venemaa ise kinnitas seda just äsja – 22. augustil, Vene riigilipu päeval. Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu andis Pihkva diviisi võitlejatele üle Suvorovi ordeni selle eest, et nad «täitsid auga eriülesanded Krimmi vabariigi taasühendamiseks Vene Föderatsiooni koosseisu». Kas ei oota Pihkva vägilasi mitte autasud Donbassi «taasühendamise» eest? Jumal hoidku… Muide, Suvorovi ordenit pole Teisest maailmasõjast saati saanud mitte ükski Vene armee väeosa.
Kas on juhus, et koos Šoiguga külastas Pihkvat ka Venemaa sotsiaalküsimustega tegelev asepeaminister Olga Golodets? Kas ta lubas mingeid tagatisi «kadunud» sõjaväelaste perekondadele, pole kindlalt teada. Kuid minu allikad võrdlevad Šoigu ja Golodetsi ootamatut «dessanti» Pihkvasse tuletõrjekomando saabumisega. Oli vaja kiiresti kustutada kohaliku elanikkonna seas tekkinud pinge. Mitte lubada, et see väljuks avalikule tasandile. Kuid need on nende probleemid… Mind erutab hoopis muu.
Mina, nagu miljonid ukrainlased, olen kindel: Vene okupandid sõdivad meie vastu meie maal. Ning on vaid üks viis seda peatada – selles peavad veenduma ka miljonid venemaalased. Lahingusse on heidetud juba isegi ajateenijad. Ilmselt on vabatahtlike vool kokku kuivanud. Üks Peterburi ajakirjanik ütles mulle: «Usu mind, Putinil on väga raske põhjendada sõda vennasrahva vastu, niisamasuguste õigeusklike slaavlaste vastu nagu meie, kui surma hakkavad saama mitte ilma näota «õnnekütid», vaid isamaa nooremad pojad.» Kui omaenda lapsed, vennad ja mehed saabuvad tsinkkirstudes, siis teeb see ühe hetkega kaineks Kremli lorast.
Palgasõduritega on kõik selge – nemad hukkuvad raha eest. Teine asi on regulaarväed. Nende valik on piiratud kuiva, alternatiivideta käsuandmisega. Olukorda seoses Pihkva dessantväelaste kadumisega on juba sekkunud Venemaal mõjukas ühiskondlik organisatsioon, sõduriemade komitee. Linnalähedase Tšerjoha küla, kus Pihkva diviis baseerub, on üle ujutanud Moskva reporterid. Küsimus on üks: kui Pihkva dessantväelased ei ole Ukrainas, siis kus nad on ja miks nad ühendust ei võta?
Õhkuhaihtunud sõjaväelasi ei otsi taga sugugi ainult pihkvalased. Vene reamehe Andrei Balobanovi vanemad ei suuda juba kuu aega poega üles leida. 19-aastane Omski oblastist pärit sõdur läks kaduma 22. juunil sõjaväeosast number 65349, mis asub Krjaže külas Samara oblastis. Noormees teenis raadiotelefonistina seitsmendas motolaskurroodus. Juuli keskel teatas Ukraina meedia, et Balobanov on koos teiste Vene sõjaväelastega vangi langenud. Tõenduseks avaldati Balobanovi isikuandmed, tema sõjaväepileti ja sõdurižetooni number. Ent kaugel Uuralites asuva sõjaväeosa juhtkond kinnitab Andrei vanematele ikka veel, et ei tea, kus nende poeg asub.
Samal ajal toimusid Moskvas enneolematu saladuskatte all 14 sõjaväelase auavaldustega matused, kes teenisid 45. erivägede õhudessantpolgus. Ametliku versiooni järgi olid nad surmahetkel «puhkusele sõitnud» ning «ei osalenud sõjalistes kokkupõrgetes Ukraina pinnal». Muide, iga päev saab Ukraina pool üha uusi ja uusi tõendeid Venemaa vägede sissetungi kohta. 25. augustil võtsid terrorismivastasel operatsioonil osalevad jõud vangi rühma Vene 98. kaardiväediviisi 331. õhudessantpolgu sõjaväelasi. Üks neist, Joškar-Olast teenistusse kutsutud juht-mehhaanik Artjom Kuzmin, viibib praegu põletushaavadega haiglas.
Kuid Venemaa juhtkond jätkab vaikimist. Kõige üllatavam, et praktiliselt sõnatu on ka Ukraina juhtkond. Kui vaenlase interventsioonist teavad sõdurid, ohvitserid, ajakirjanikud ja vabatahtlikud, siis miks ei ole siiamaani demonstreeritud hõivatud tehnikat, vangivõetud sõjaväelasi? Ukraina pool ajab läbi üksnes faktide konstateerimisega, fotode avaldamisega ja pealtnägijate tunnistustega. Sellel on aga seletus. Ukraina president Petro Porošenko on diplomaat nii hariduselt kui ka tegelikus elus. Ta ei taha sildu põletada, kuni pole ammendatud kõik võimalused kokkulepet saavutada. Kui Ukraina tunnistab ametlikult Vene agressiooni fakti, siis aheneb läbirääkimisteks avatud aken väikseimate mõõtmeteni. Venemaaga tuleb siis katkestada kõik suhted, sulgeda piir täielikult ning kuulutada sõda. Tagajärg oleks jätkuvalt suurima kaubanduspartneri kaotusest tingitud auk riigieelarves, segane olukord kümnete, aga võimalik, et sadade tuhandete ukrainlastest «võõrtöölistega». Ning muidugi gaas. See on põhiküsimus, mis erutab nii Ukrainat, Euroopat kui ka Venemaad.
Ma ei heida meie presidendile midagi ette. Kõik sõjad lõpevad läbirääkimistega. Mida kiiremini need algavad, seda parem. Seda vähem on ohvreid ja purustusi. Vormiliselt läbirääkimised juba käivad. Kuid Karabahhi, Abhaasia ja Dnestri-äärsete konfliktide näide ütleb: üks ei välista teist. «Külmunud» konfliktide spetsiifika on selline, et läbirääkimised ja sõjaline agressioon võivad venida pikki aastaid, püsides elus paralleelselt. Tahaks väga, et selline konflikt minu maale ei saabuks. Kuid nii kurb kui see ka pole, see ei ole veel kõige hullem võimalik stsenaarium. Rahustab üksnes see, et ka Putin näib midagi kartvat. Vastasel korral ei etendaks ta komöödiat, üritades, nagu ka Krimmi juhtumil, kogu maailma ninapidi vedada.