Birgitta Ots: Ida-Virumaa vajab kultuuri

Birgitta Ots Foto: Erakogu

Integratsioon endisel kujul on oma aja ära elanud, nüüd oleks aga viimane hetk suhete soojendamiseks oma «äratõugatud mängukaaslastega», kirjutab juuratudeng Birgitta Ots oma Metsaülikooli aruteludes tekkinud mõtetest.

Tänavuse Käärikul toimuva Metsaülikooli üldpealkiri oli: «Kunstid – parim enne möödas?» Lisaks läbivale teemale kultuuripoliitikast ja rahast ei saanud me üle ka osalt kultuuriministeeriumi vastutusalasse kuuluvast integratsioonipoliitikast.

Kõik saab alguse 21. augusti paneeldiskussioonist, mil laua taga istujate seas on ka kultuuriminister Urve Tiidus. Laialivalgunud diskussioon, fookusesse on jäänud sloganlikud, kergelt autokraatlikule valitsemisstiilile rahu-ja-leib-kõigile omased mõtteterad. On jõutud punkti, kus publik vajab midagi rohkemat. Saalist kostub: milliste vahenditega peaksime oma aastakümneid kestnud, ent läbi kukkunud lõimumispoliitikat siduma paremini kultuuriga. Vastuseks esitab minister terve paneeli jooksul ainukese küsimuse, ta soovib argumente tõestamaks lõimumispoliitika läbikukkumist.

21. augustil, mil pidupäevameeleolud on raugenud ning järgmise presidendi kõneni on aega neli kuud, seisame täpselt samas punktis: integratsioon on valus lahtine haav meie riigijuhtide muidu nii siledatel kehadel. Keegi ei taha nentida, et umbes 170 000 Eestis elava, rahvustunnetuselt ja meelsuselt segaduses või neutraalse vähemusrahvuse esindajaga tegeleb olulises osas ministeerium, mille kogukulud 2014. aasta riigieelarves moodustavad 2 protsenti kogu  summast.

Usun, et tänasel päeval ei pea ma esitama viieminutilist kõnet integratsioonipoliitika valupunktidest – peaksime olema oma ühiskonnaga probleemi eitamise faasist juba välja kasvanud. llmselgelt on Eestil probleem. Ilmselgelt muutub see probleem iga päevaga aina teravamaks, seda eriti ajal, kui meie naabruskonnas käib kodusõda.

Ukraina situatsioon pole pelgalt näide idanaabri pehmelt öeldes nahaalsest välispoliitikast, see on eelkõige elav näide sellest, mis saab, kui lapsed oma liivakastimängudes kellegi kõrvale jätavad. Jätavad kõrvale väga pikaks ajaks ning ehitavad oma ilusaid liivalosse isekeskis edasi. Ent see, kes jääb üksi, leiab alati uue mängukaaslase. Ning meie õnnetuseks on sõpradeta laps parim materjal pahandusteks. See mõistmine pole meie väikese konnatiigi jaoks kunagi varem nii selge olnud.

Ning mida me teeme? Alustame kibekähku 20 aastat tegemata jäetud tööga? Loomulikult mitte. Eestlasele omaselt loome ringkaitse: lööme laulupeokülastajate rekordi ning anname suure suuga lubaduse astuda juba homme kaitseliidu ridadesse.Väike kilpkonn tõmbab end veel rohkem oma kilbi sisse.

Integratsiooni parim enne on tõepoolest möödas, vähemalt sellisel kujul nagu seda senimaani viljelenud oleme. Ja kuidas see kõik kultuuriga seotud on? Kas tõesti on võimalik nõnda kriitilises situatsioonis pehmete väärtustega liikuda ligemale mängukaaslasele, kelle juba ammu endast ära tõukasime? Aga kui prooviksime vahelduseks jagada temaga oma liivavorme ning mängida tema soovide järgi?

Mitmepäevase mõttevahetuse ja diskussiooni tulemusena olen ma kindel, et praegu on viimane hetk suhete soojendamiseks. Ning seda tuleb alustada riigipoolsete žestidega, see oleks justkui omamoodi «palun vabandust, et teie eksistentsi 20 aastat ignoreerinud oleme».  Ning esimene selline väike kingitus peaks olema vene kultuuri parem rahastus ja integreerimine ka eesti keelt kõneleva inimese igapäeva. Ning loomulikult ka vastupidi.

Narvas elab umbes 60 000 inimest, ümbritsevate piirkonnaga on see arv tegelikult 100 000. On teada, et Narva elanikkonnast on eestlasi umbes 5 protsenti. Narvas polnud aastaid kino. Narvas pole töötavat teatrit. Pealinnas on 500 000 inimese peale vähemalt viis sõnateatrit, lisaks nii mõnigi nišiteater. Narvas elava 100 000 inimese kohta pole ühtegi.

Ehk tuleb meelde tuletada lihtsaid mõttekäike gümnaasiumipäevilt. Kultuur on nauding ning oma esteetikaga eristab inimesi loomadest. Vene kodusõja ajal pakuti n-ö sõjakommunismi majandus- ja riigijuhtimispoliitika raames rahvale tasuta kino, teatrit ja tsirkuseetendusi. Selline meelelahutus aitas inimestel pingeid maandada, hoidis neid enam-vähem õnnelikuna. Seda muidugi koos diktatuurile omae propagandaga, aga siiski. Mõte loeb.

Meil on maakond, kuhu on koondunud laias laastus kogu Eesti arvestatav tööstus, kust saadakse lõviosa meie konnatiigi SKTst. Lisaks aastatepikkusele ignoreerimisele ei paku nende oma riik, kellele tegelikult kõik makse maksavad, olenemata kodakondsusest, keelest või millestki muust, neile elamusi nende emakeeles.

Seega, lühikese kokkuvõttena: Ida-Virumaa eesotsas Narvaga vajab kultuuri. Ning vajab oma teatrit. Ning mitte lihtsalt teatrit, vaid kohta, kus kohtuksid nii eesti- kui ka venekeelne kõrgkultuur. Kuhu oleksid eestikeelsete subtiitritega oodatud Tšehhovi fännid ning venekeelse alltekstiga kõik Tammsaare uudistajad. Ning ma usun, et see läheks läbi. Teater, argirutiinist välja murdmine on venekeelse elanikkonna jaoks kohati staatuse sümbol, kohati osa sotsiaalsest traditsioonist. Nad võtaksid selle žesti vastu. Ning ei tunneks end lõpuks ometi ignoreerituna. Sest tõesti – me ei saa igavesti olla vaikimisi tülis oma mängukaaslasega, sest ühel hetkel võib ta tulla oma uue sõbraga meie liivalossi lõhkuma.