Torm tööturul ei näi vaibuvat. Samal ajal kui suur osa ettevõtjatest ei suuda vabu töökohti täita, ennustavad mitmed analüütikud lähiajal hoopis töötuse kasvu. Kuidas need kaks nähtust koos eksisteerida saavad? Sellepärast, et Eestit kummitab keerulise nimega tont – struktuurne tööpuudus. See tähendab sisuliselt, et tööjõu kvalifikatsioon ja asukoht ei kattu tööpakkumistega. Kusjuures probleem on juba aastaid teada, tagajärjed kohal, aga abinõudega alles hakatakse tegelema.
Selle tondiga on tungivalt ja korduvalt soovitanud Eestil tegeleda ka eri institutsioonid Euroopa Komisjonist Rahvusvahelise Valuutafondini. Kuid endiselt oli mullu Võrumaal töötus 17,2 protsenti, kuigi Eesti keskmine oli 8,6 protsenti. Töötud märkisid mullu oma viimaseks ametikohaks kõige tihedamini (13 300 inimest) oskustöötaja või käsitöölise, lihttöölise (8900) ning teenindus- ja müügitöötaja (7600).
Samas kinnitavad suured tehased üle Eesti, et neil on just oskustöölisi puudu ja klienditeenindajaid otsitakse kauplustesse tikutulega taga. Ilmselt on aga tööturu pilt avalikkuses väga keskuste- ja eelkõige Harjumaa-keskne. Pealegi on igal töötul kindlasti omad põhjused, miks ta ei saa teise Eesti otsa tööle sõita, olgu see siis näiteks liiga väike palk, mis ei õigusta transpordikulusid.
Fakt on aga see, et probleemid tööturul on kohal ja ei paista lähiajal kuhugi kaduvat. Isegi hõivatute hulk on hakanud vähenema ning laienemisplaanid või tööjõumahukad ettevõtmised lükatakse edasi. Kui juba ei ole, siis hakkab see kindlasti lähiajal Eesti majandust pärssima.
Ma ei taha üldse hurjutada ainult riiki, mis pole probleemiga juba tegelenud. Mulle tundub, et ka ettevõtjad alles ärkavad ja hakkavad mõtlema välistööjõule, tihedamale koostööle kutsekoolidega või töötajate järelkasvule. Pikaajalise strateegia asemel tegeletakse kriisijuhtimisega.
Tõenäoliselt peab iga ettevõte võitlema iseenda eest. Võidavad need, kes suudavad pakkuda töötajatele parimaid töötingimusi. Nagu paljudest küsitlustest selgub, palk ei ole kaugeltki ainus võimalus inimeste motiveerimiseks. Juba praegu on mitmeid suurettevõtteid, kes ütlevad, et neil ei ole töötajate leidmisega probleeme. Struktuurset tööpuudust ravivad mööda Eestit vuravad töötajaid täis bussid, mille on pannud liinile ettevõtjad, ning aktiivsemad tööandjad, kes on saavutanud kokkulepped kutsekoolidega või õpetavad ise lihttöölisi spetsialistideks. Minister Anne Sulling on nentinud, et selles pole midagi halba, kui ühed investeeringud asendavad teisi ehk luuakse kõrgema lisandväärtusega töökohti.
Eesti ettevõtjad pole harjunud, et iga töötaja pärast peab võitlema, kuid nüüd tuleb ümber harjuda. Loodetavasti viib just see võitlus paremate töötingimuste ja kõrgema tootlikkuseni, mitte lihtsalt järjest uksi sulgevate firmade ja töötuse kasvuni.