Tõnu Runnel: kõige õigem eestlane

Tõnu Runnel.

Nõukogude okupatsiooni ajal vaidlesid kojujäänud pagulastega, kummad on «õigemad» eestlased. Koduseid süüdistati kollaboratsionismis, minejaid desertöörluses. Eestlaseks olemine oli nagu elukestev ajateenistus, sünnipärane raske kohustus. Ilmselgelt pidi kõige õigem eestlane enim vaevas olema, mistõttu jõutigi ühele meelele vaid surnute osas – vat need olid kindlasti õiged.

Tänaseks on kogu maailm vähem kui päevateekonna kaugusel ning piiritaguste eestlaste read kasvavad taas. Koduste read ei kasva, pigem annab kahanevate arvudega kütta väljasuremishüsteeriat: noorsugu on vabaduse tulles unustanud oma ainsa kohustuse – uusi eestlasi juurde treida. Hullem veel, vahel kolivad nad sootuks minema ja sünnitavad kusagil teises riigis tõupaberiteta pool­eestlasi.

See kõik oleks väga naljakas, kui nii mitmed meie seas seda narratiivi 19. sajandi olmeprahist tõsiusklikult kokku ei teibiks. Isekeskis vaidlevad nad veel ainult selle üle, kas patt on juba riigipiiri ületamine või algab isamaa reetmine alles välismaal korteri üürimisest. Need ei ole aatemehed, pealesunnitud armastus on koosseis karistusseadustikust.

Väliseestlased on seekord rahvuslikus süüpingis üksi ja peavad end seal sertifitseeritud kodueestlaste komisjoni ees kaitsma. Komisjoni tuleb veenda, et nad on võõrsil vaid ajutised asjurid, et nad tutvustavad seal Eestit, selle edulugu, et nad töötavad nii mis hirmus ja et neil on – ilmtingimata – tegelikult väga raske. Siis antakse neile luba veel üheks aastaks jääda, mille järel nad uuesti komisjoni ette hindamisele peavad tulema ning vahepealseid vaevu ja saavutusi ette näitama.

Saan muretsejatest aru. Mulle läheb ju ka Eesti riik ja eestlaseks olemine sügavalt korda. Võtan siin elamist, selle rahvakillu hulka kuulumist, siinse keele ja kultuuri sees kasvamist privileegi, mitte kohustusena. Uhkustunne selle kuuluvuse üle on aga isiklik ja mitte keegi ei ole kohustatud seda jagama, samamoodi tundma. Ometi nii paljud jagavad ja tunnevad – ilma et nad peaksid. Tihti ka siis, kui nad elavad kaugel.

Need eestlased, kellega koos luurele võib minna, ei suru oma identiteeti jõuga teistele peale ega pea meid äravalituks. Nad ei taha olla osa rahvusest, mida hoiab koos karjakoera ja lambakarja dünaamika. Risti vastupidi, mida rohkem on haukujaid ja neile kuulekaid hapraid lambaid, seda enam jahtub arukate, võimekate ja mittehabraste inimeste huvi end selle maailmaga siduda.

Juba «rahvus» kõlab sõnana õõnsalt. «Rahvuslase» ees haigutab tänaseks «maru»-kujuline tühimik ning kui seda sõna kasutada, hakkab toas levima halba lõhna, sellist, mida interneti kommentaarium ja sotsiaalmeedia radikaalide töötundidel välja õhkavad. Rahvuslus kipub olema radikaalne. Radikaalsus on aga iga riigi ja ühiskonna suurim sisevaenlane, peletades eemale võimekaid ja väärtuslikke inimesi, laastates kultuuri. See lühinägelikkus on mind tõsiste rahvuslaste juures alati imestama pannud – ühelt poolt valutavad nad oma kogukonna pärast justkui enim südant, teisalt aga taastoodavad ise põhjust südant valutada. Aktsepteeritav rahvuskaaslane eksisteerib radikaali jaoks vaid udusel peegelpildil, päriselt kohtub ta pidevalt selliste inimestega, kes on tema nõudmistega konfliktis. Küsi vähem, saad rohkem.

Kasvõi puhtpragmaatiliselt vaadates oleks nii meie riigil kui ka kultuuril elujõulisest eestlaste diasporaast üksnes kasu, seda tuleks riiklikult kaitsta, hõlmata ja kasvatada. Minejaid ja ärakäijaid arvustades, noomides, tõrjudes ei hoita kedagi väärtuslikku paigal, küll aga lõhutakse nende tahet panustada, ehitada, tagasi anda ja paljudel juhtudel ka tagasi tulla – või oma lapsed, lapselapsed siia lähetada. Ärge alahinnake juurte sügavust. Kastke neid, kuid ärge uputage – ise samal ajal hüsteeriliselt näppu viibutades.

Põhiline oht, mida ma Eesti edasikestmisel ja kasvamisel näen, on liigne entusiasm.