Nils Niitra: sakslaste pärispatt

Nils Niitra Foto: Postimees

Saksa liidukantsler Angela Merkel on esimesi Saksamaa juhtide pikas reas, kes üritab tugeva kodumaise vastulobi kiuste vähemasti näida suhetes Venemaaga põhimõttekindel. Äsja teatas ta siiski Riias, et Ida-Euroopasse ei saa NATO baase luua, kuna see läheks vastuollu 1997. aasta NATO-Venemaa kokkuleppega. Merkel jättis lisamata, et suhetes praeguse Venemaaga ei saa sellised kokkulepped olla enam kehtivad. Juba varem jõudsid meediasse teated Merkeli salaläbirääkimistest Venemaaga, mille sisuks on muuhulgas Krimmi anneksiooni tunnustamine teatud tingimustel.

Venemaa ja Saksamaa on meie seisukohast olnud alati kaks riiki, mis on Baltikumi kurnanud ja jaganud. Saksamaa ja Venemaa tippjuhtkonna vaheline soe või vähemasti silmakirjalik side on alati olnud tugev, alates Saksamaalt Venemaale saadetud keisrinnadest kuni Molotovi-Ribbentropi pakti ja eelmise liidukantsleri Gerhard Schröderini välja.

Praegu oleks vist korrektne öelda, et Teist maailmasõda alustasid mingid natsid, rahvusest ei räägita. Ent korrektsusest kõrvale kaldudes julgen siiski väita, et sõda alustasid sakslased, kes olid natsid.  

Ka suhtumises juutidesse võib leida Venemaa ja Saksamaa vahel paralleele –  kui Esimese maailmasõja ajal tervitasid venelaste räigete pogrommide all kannatanud juudid sakslasi kui vabastajaid, siis Teise maailmasõja ajal oli lihtsalt vastupidi.

Sakslaste suhtumine väikerahvastesse on olnud üleolev ja sageli äärmiselt jõhker – meenutagem kasvõi nende hirmutegusid belglaste vastu Esimeses maailmasõjas. Vabadussõjas ei pidanud nad meie iseseisvust millekski ning vabaks saime sakslaste ja venelaste kiuste.

Mulle tundub kohati, et nüüdisaja poliitikas ei peeta vanadele konnasilmadele tampimist enam kuigi korrektseks, aga meie poliitikud peaks seda aeg-ajalt tegema.

Sakslased ja venelased jagasid oma paktiga küüniliselt ära Poola, Bessaraabia, Soome ja Balti riigid. Nende tegevus tõi kaasa korvamatuid kannatusi sadade tuhandete eestlaste füüsilise või kaudse kaotamise näol – me lihtsalt ei näe nende kadunud inimeste järeltulijaid enda kõrval.

Eestlased ei tohi oma poliitkorrektsuses unustada, et Saksamaa vastutus siin 1940. aastatel juhtunu eest pole põrmugi väiksem kui Venemaal. Ning veel – Hitler tõusis 1933. aastal võimule 43,9 protsendi sakslaste häälte toel, edasi kindlustas ta oma diktaatori staatuse koalitsionääride abiga. Stalinit ei valinud vähemasti rahvas, rahvas lihtsalt kuuletus.

Niisiis ei ole Merkelil vähimatki moraalset õigust tulla Venemaale vastu Baltikumi arvelt. Me ei võlgne neile midagi – nemad on meile võlgu. Venelastega tehingute tegemise asemel peaks sakslased olema väikerahvaste kaitsel praegu enneolematult innukad, sest patud antakse andeks ainult siis, kui neid kahetsetakse.