Sotsiaalpoliitika asjatundja Zsolt Bugarszki jutustab, kuidas Ungari töövõimereformist sai õudusunenägu ja miks ta arvab, et Eesti ei peaks samu vigu kordama.
Zsolt Bugarszki: töövõimereform. Ärge korrake teiste maade vigu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalpoliitika spetsialistina jälgin huviga Eestis toimuvat arutelu töövõimereformi teemal. Mida rohkem selle kohta kuulen ja loen, seda sügavam on mu déjà vu. Samu fraase, täpselt samasuguseid põhjendusi ja argumente kuulsin mõned head aastad tagasi ka oma kodumaal Ungaris.
Ungari valitsus seadis vastavalt strateegiale «Euroopa 2020» eesmärgiks tõsta kümnendi lõpuks 20–64-aastaste inimeste tööhõive häbiväärselt 54 protsendilt 75-le. Üks selle plaani prioriteete oli tervisekahjustustega inimeste toomine tööturule.
Postsovetlikud maad kasutasid erinevaid strateegiaid, leevendamaks poliitilise süsteemi järsu muutumisega kaasnenud tagasilööke sotsiaalsfääris. Ungari valis omapärase tee, kus valitsus panustas riigi ülesehitamisel küll turujõududele ja liberaalsele majandusmudelile, kuid sotsiaalsfääris püüdis hoida ühiskonda vaos vaikivate kokkulepetega.
Ungari rahvaarv on ligi kümme miljonit. 1990ndate alguses, kui kommunismiblokk kokku kukkus, jäi 1,5 miljonit ungarlast töötuks. Need olid kaevurid ja vabrikutöölised, valdavalt kehva haridusega inimesed riigi laostunud tööstuspiirkondadest. Uus, liberaalne turumajandus ei suutnud pakkuda neile mingit alternatiivi ja nii sillutati sotsiaalsete pingete maandamiseks suurele osale neist roheline tee riiklikku töövõimetuspensionide süsteemi. Polnud ju kuigi raske leida tervisehädasid, kui inimene oli töötanud 10, 20 või 30 aastat maa all või omaaegses vabrikus liinitöölisena.
Sissetuleku tagamine töövõimetushüvitise näol muutus 90ndate Ungaris lausa omamoodi rahvuslikuks spordiks. Pension polnud küll suur, kuid inimesed suutsid nii komplekteerida endale «ellujäämispaketi», kus pensionile lisandusid sümboolsed sotsiaaltoetused ja aeg-ajalt ka mõni legaalselt või «mustalt» saadud töötasu. 90ndate lõpuks oli riik olukorras, kus kahe miljoni vanaduspensionäri kõrval oli vaikimisi riigi pajukile võetud veel 900 000 inimest, kes said pensioni oma puude või muu «eritingimuse» alusel. Tuleb ka mainida, et puuetega inimestele pakuti üldjuhul töötamisvõimalust suurtes, riigi rahastatavates kaitstud töökombinaatides.
Oli päris selge, et olukord ei saanud niimoodi jätkuda.
Aastal 2010 otsustas Ungari valitsus töövõimetuspensionide süsteemi likvideerida. Põhjendati, et see on mäda, kuna võimaldab (veel hiljutise vaikiva kokkuleppe järgi) toetuse väljapetmist, ei mobiliseeri «tegelikke» puudega inimesi aktiivsusele ja soosib sellega rahva sõltuvust sotsiaalsüsteemist.
Uus plaan nägi ette 200 000 töövõimetuspensionäri staatuse ümberhindamist kahe aasta jooksul, eesmärgiga saata võimalikult paljud neist avatud tööturule tagasi. Valitsus lõi senise pensioni asemele kaks toetust. Esimene oli mõeldud neile, kes tõesti töötada ei suuda ja keda tööturule suunata pole mõeldav – neile hakati maksma puudetoetust, kuid see ei olnud enam pension, vaid n-ö abiraha. Selle suurus jäi varasema pensioniga umbes samaks.
Neile, kes ümberhindamise käigus leiti mingilgi määral töövõimelised olevat, hakati maksma ajutist hüvitist rehabilitatsioonitoetuse nime all. See määrati maksimaalselt kolmeks aastaks ja seda kombineeriti tööalase rehabilitatsiooni meetmetega.
Paberil oli kõik selge, põhjendatud ja ilus.
Ja nüüd ma jutustan, kuidas reformist sai õudusunenägu. Ja miks ma arvan, et Eesti ei peaks samu vigu kordama.
Esiteks inimväärikus. Niinimetatud ümberhindamistest kujunes Ungaris üks julmemaid ja alandavamaid protseduure, mida ma oma erialases töös näinud olen. Tuhanded inimesed, sealhulgas juba aastakümneid töövõimetuspensionil olnud tõsiste puuetega inimesed, said võimudelt kirjaliku korralduse ilmuda uue hindamiskomisjoni ette. Komisjoni ülesanne oli filtreerida puuetega inimeste seast välja toetuse «väljapetjad» ja need, kes puudest hoolimata suudaksid teha mingitki tööd, kuid seda millegipärast ei tee.
Hindamisprotseduur oli inimeste jaoks tülgastav. Spetsialistid, kes seni olid kuulunud puuetega inimeste abistajate hulka, võtsid nüüd üle jälitusorganite töömaneeri. Komisjoni kuuluvad arstid esitasid hinnatavatele küsimusi, nagu oleksid nood politseijaoskonnas uurimise all. Eestkostjaid sageli hindamisruumi ei lubatudki. Internetti tekkisid lood, kus hindamisel käinud inimesed kaebasid, et nende endi arvamust ei küsitud ega arvestatud. Budapestis näiteks kasutas komisjon masinat, mis andis hinnangu inimese füüsilisele võimekusele töötada, mille alusel fikseeritigi tema töövõime.
Teiseks reformi kandvaks talaks hindamise kõrval oli töötukassa osakondade jõustamine, et nad suudaksid pakkuda terviseprobleemidega inimestele abi ja tuge avatud tööturule sisenemisel. Töötukassasse võeti tööle hulgaliselt uusi inimesi, euroraha eest ehitati uusi kontoreid, mis särasid nagu pühademunad ja olid täidetud tuttuue büroomööbli ning moodsaimate arvutitega.
Reformi läbi viiv valitsus näis arvavat, et puuetega inimeste tööturule toomine tähendabki üksnes võimsat administreerimist. Et kui nimetada pensionid ümber toetusteks, tõsta riigieelarves raha ühest taskust teise, luua juurde hulk mugavaid ja hästi tasustatud keskklassi töökohti «abistajatele» ning võtta kasutusele piisavalt karm hindamissüsteem, õnnestubki «ohtlikku nakkust põdev» puuetega inimeste sotsiaalkaitsesüsteem desinfitseerida ja kõik, kel mingigi jääkvõimekus, tööle saata.
Mida aga ei märgatud, oli see, et reformil puudus sisu.
Puuetega inimeste ühiskonda kaasamine ja töökäitumine on tihedalt seotud. Võimalus inimväärseks ja iseseisvaks eluks, mida toetavad kogukonnas osutatavad (sh erihoolekande) teenused, juriidiline tugi, õppimisvõimalused ja efektiivne rehabilitatsioon – need on alustalad, millelt seda sihtgruppi on üldse võimalik hakata «ellu» tagasi tooma.
Ungaris oli enamik ülal loetletud teenustest pandud seadusega kohalike omavalitsuste õlgadele, kuid sellest hoolimata «ei soovinud» enamik omavalitsusi neid osutada (olen aru saanud, et umbes samasugune on olukord ka Eestis). Omavalitsustel oli lihtsam jätta inimesed abita ja suunata nad lõpuks riiklikesse hooldusasutustesse, kui et luua kohaliku rahaga inimesi kogukonnaellu kaasavaid teenuseid ja tugisüsteeme.
Mind haarab alati õud, kui näen, olgu Ungaris või Eestis, üha uusi purskkaeve, mida omavalitsusjuhid püstitavad järjekordsete valimiste eel Euroopa Liidu toetusraha eest oma linnade peaväljakutele, selle asemel et tugevdada kohalikke kogukondi avalike teenustega, luues kõigile kättesaadavaid võimalusi elukestvaks õppeks ja kaasatuseks.
Pelgalt siltide vahetamine või uute büroode avamine, kus linnainimestest nõustajad sihtgrupi hulgast saabuvaid kliente ootavad, ei aita eriti millegagi ammu ühiskonna poolt mahajäetud, puuetega inimeste peresid, kes võitlevad ellujäämise eest kusagil maapiirkonnas, kus ligimestki näeb haruharva.
Reformimist tuleb alustada eelduste loomisest. Transport ja tugiteenused puuetega inimestele, paindlikud ja loova lähenemisega sotsiaalsed ettevõtted, mobiilsed töönõustamist pakkuvad tugimeeskonnad, ettevõtted, kes pakuvad mitmesuguseid toetatud töö vorme – need on nüüdisaegse, tööhõivet soosiva rehabilitatsiooni märksõnad. Ungaris tehtud uuringute põhjal annavad need 30–50 korda paremaid tulemusi kui traditsioonilised kaitstud töökombinaadid. Päris kindlasti pole aga nende teenusteta mõeldav, et puuetega inimesed leiaksid tee avatud tööturule, olgu või riigi kehtestatud repressioonide hirmus.
Nüüd aga ilmselt küsite, mis siis Ungaris töövõimereformist sai. Kõikidest pingutustest hoolimata leiti väga vähe pettureid – selgus, et enamik puudega inimesi oli nii tervise kui ka toimetuleku poolest väga kehvas seisus. Kuna reform ei suutnud efektiivseid teenuseid luua, ei tulnud ka oodatud muutust, endiselt puudub kahjustatud tervisega inimestel ligipääs tööturule. Niisiis alandati inimesi ja paisutati süsteemi. Aga reformiga seatud eesmärke pole siiani saavutatud.
Zsolt Bugarszki (PhD) on rahvusvahelise sotsiaalse rehabilitatsiooni ühingu CARe Europe direktor, Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor