Eerik-Niiles Kross: valitsuse kapitulatsioon enne tippkohtumist?

Eerik-Niiles Kross. Foto: Urmas Luik

NATO tippkohtumine septembris on Eestile potentsiaalselt sama oluline, kui oli Vene vägede lahkumine ja NATOsse saamine. Kas valitsuse seisukoht on tõesti, et me ise ei tahagi liitlastelt eriti midagi, nagu võib aru saada peaministri kaitsenõuniku sõnadest, küsib Eerik-Niiles Kross (IRL).

Kummalisel kombel on Eesti julgeolekus toimunud murrangulised sündmused kümneaastaste vahedega. 1994. aastal saavutasime strateegilise võidu, saades lahti Vene vägedest. Nimelt see sündmus muutis võimalikuks tegeliku väljamurdmise Vene mõjusfäärist.

Kümme aastat visa tööd, ja 2004. aastal saime tänu ajaloolisele õnnele, nõrgale Venemaale ja George Bushile NATOsse. Sellega sai Eesti lepingulise liitlassuhte läänega ning NATO artikli 5 julgeolekugarantii. Sellest saati on Eesti pingutanud, et sisustada see garantii iseseisva kaitsevõimega ja muuta sissetungi puhul NATO abi saabumine reaalseks.

Praegu on Eestil võimalus astuda kolmas kriitilise tähtsusega samm julgeoleku kindlustamiseks. NATO ja lääneriigid on Ukraina kriisi tõukel mõistnud, et Venemaa agressiivsus võib Eestile ja tema naabritele olla reaalne oht. Eestil on nüüd võimaluse aken, mille kasutamata jätmine ei tohiks tulla kõne allagi. Eesti võib NATO abi korras hüppeliselt tõsta siinse heidutuse taset, täiustada siia paigutatud relvastust ning luua olukorra, kus meie ründamise hind oleks isegi Venemaale liiga kõrge. Otsused, mil määral ja kui kiiresti Eesti kaitstust kasvatatakse, langetavad NATO riigid septembri alguses tippkohtumisel Walesis. See kohtumine on Eestile potentsiaalselt sama oluline, kui oli Vene vägede lahkumine ja NATOsse saamine.

Peaministri kaitsenõunik Kadri Peeters esitas 21. augusti intervjuus Eesti Päevalehele seisukohti, mida ilmselt tuleb lugeda valitsuse positsiooniks enne tippkohtumist. Tippkohtumist, mille edu või ebaedu võib olla meile fataalse tähtsusega.

Sel taustal on kummastav avastada, et mitme NATO suurriigi mure meie julgeoleku pärast tundub olevat suurem kui Stenbocki majas. Näiteks tippkohtumise võõrustaja Briti peaminister David Cameron kirjutas äsja NATO riigipeadele kirja, kus tõi esile Suurbritannia seisukohad. Esimeses järjekorras rõhutas ta nimelt Vene-ohule tõhusa heidutuse loomist NATO idapiiril: «Me peame kokku leppima pikaajalistes meetmetes, et tugevdada oma võimekust igale ohule kiiresti reageerida, et kindlustada neid liitlasi, kes kardavad omaenda riikide julgeoleku pärast, ja heidutada igasugust Vene agressiooni.»

Cameron esitas kirjas ka NATOs kavandatava Vene-ohu tõrjumise kava neli põhikomponenti: «Peame kokku leppima konkreetsetes tegevustes, sealhulgas uues õppuste kavas, mis on kohandatud uuele julgeolekuolukorrale, vajaliku infrastruktuuri loomises, varustuse ja relvastuse eelpositsioneerimises ning tugevdatud NATO reageerimisjõududes. See peaks olema osa meie laiemast tegevuskavast, mis võimaldab meil kiiremini reageerida ükskõik millisele ohule ükskõik millise liikmesriigi vastu, kaasa arvatud siis, kui meil on lühike hoiatusaeg.»

Ajakirjanik küsib otsesõnu, et mida me siis tahame. Kaitsenõunik vastab, et «oleme tahtnud, et NATO kohalolek siin regioonis suureneks», ja kirjeldab siis, mida kõike on juba saadud. Jääb peaaegu mulje, et oleme juba saanud kõik, mis vaja. Siis lisab, et «NATOs käivad veel arutelud pikaajaliste meetmete üle». Edasi tuleb aga intervjuust välja, et Eesti ei vajagi eelpositsioneeritud relvastust ja varustust, sest «Norra kontekst pole üks ühele Eestile ülekantav» ja  «meil pole ka nii palju ruumi kui Norras». Ämeizing, ütleks selle peale üks mu väliseestlasest sõber.

Tõepoolest, Eesti-Vene maismaapiir on 294 kilomeetrit ja Norra-Vene oma on 100 kilomeetrit lühem. Norra kaitse-eelarve 20 korda suurem kui Eesti kaitse-eelarve. Territooriumi suurus, ka merepiiri pikkus ei ole oluline. Kui küsida, kas eelpositsioneeritud relvastust on rohkem vaja Eestil kui Norral, siis kas tõesti arvab Eesti valitsus, et Norral? Kas tõesti on Eesti seisukoht varustuse eelpositsioneerimise suhtes, et «see pole midagi, mida me ise tahaksime». Seda olukorras, kus meil puudub korralik õhutõrje, soomusvõimekus, moodne suurtükivägi, rannakaitse ja veel tohutul hulgal varustust, mida isegi Ida-Ukraina bandiitidele praegu Venemaalt kasutada antakse.

Peaministri nõuniku intervjuust ilmneb, et Eesti on taas võtnud seisukoha, et võtab seisukoha siis, kui Brüssel on ära otsustanud, mis õige seisukoht on. «NATOs käivad veel arutelud» ei ole vastus küsimusele «Mida me tahame?».

Nõunik möönab, et Eesti soovib NATO suuremat kohalolekut ja «nähtavust» Eestis. See on tore, sest veel aasta alguses pidas valitsus sedagi ebavajalikuks. Aga kui palju suuremat, las ütleb Brüssel. Seda, kas meil on vaja uut infra­struktuuri, «ütleb SACEUR» (s.o NATO Euroopa vägede ülemjuhataja), milliseid meetmeid NATO rakendab, tuleb lugeda Rasmusseni kõnest, ja Merkelist tuleb aru saada, sest «me ei taha käituda nagu Venemaa» (ehk 1997. aasta lepingut «rikkuda»), ja NATO «märkimisväärsetel lahingüksustel» poleks mingit «praktilist väärtust».

Praegu ei oota NATO meilt, et me oleksime kuulekas noorliige, kes võtab vastu Brüsseli tarkuse. Seesama SACEUR, kindral Breedlove, avaldab murelikke arvamusi Vene-ohu tõsiduse kohta ja kutsub NATO idapoolseid partnereid üles selleks tõsiselt valmistuma. «Kuidas me täna õpetame, korraldame ja varustame liitlasriikide sõjavägesid ja politseijõude, et (Vene-ohuga) toime tulla?» küsib ta äsjases intervjuus ajalehele Die Welt ja kutsub meid üles asja tõsiselt võtma. NATO küsib meilt täna täitsa otse, mida meil vaja on. Eesti ülesanne on kasutada ajaloo pakutud uus kümne aasta võimalus täielikult ära.

Võimalik, et valitsusel on tekkinud kartus, et Eesti ei saavuta Walesis erilist edu, ja kaitsenõunik pandi tanki, et avalikkuse ootusi jahutada. Võimalik, et tegemist on mingi läbirääkimiskavalusega, näiteks Lääne-Euroopa kõhklejate rahustamisega. Ent kui see on tõesti Eesti seisukoht, siis oleks võinud jätta vähemalt enne Walesi tippkohtumist selle enda teada ja vast oleksid Cameron ja Breedlove meie huve kaitsnud.