Vahur Kersna

FOTO: Postimees.ee

Mäletate Savisaarte abielumuinasjutu lõppu? Paar oli juba tükk aega sissepoole keeratud silmadega tuianud, kui Kroonika kirjutas, kuidas Viljat nähti Suure-Jaani baaris suudlemas kellegi noorukese Priit Toobaliga. Europarlamendi valimisteni jäi viis kuud. Savisaarte ametliku lahutuseni kümme.

Presidendi ametiaeg kestab veel kaks aastat. Võime vaid oletada, miks see nüüd siis niimoodi läks. Oli süüdlane alkohol, mis aktiveeris teadmise, et kaks aastat inimese elust on ikkagi väga pikk aeg? Tean seda, olles ise piinelnud õnnetus suhtes. Tagantjärele kahetsen igat selles vaeveldud sekundit.

Sulev Vedler rääkis Vikerraadio «Rahva teenrites», kuidas president Ilvesel olla kombeks ihukaitsjaid maha raputades aeg-ajalt kuhugi kaduda. Keegi ei tea, kuhu. Samal ajal viitavad mitmed hiljutised avalikud koosesinemised rängemate tormide vaibumisele. Ilmselt said muretut pensionipõlve käsitlevad kokkulepped ühel hetkel sõlmitud ning mõlemat poolt rahuldav fassaadimiraaž loodud. Et dekoratsioonid nüüd nii suure kolinaga kokku kukkusid, viitab kas kellegi erilisele ebaprofessionaalsusele, hooletusele või lihtsalt arrogantsusele.

Inimvõimetel on piir ja loomulikult ei saa eeldada, et Toomas Sildam jõuaks ööpäev ringi kahel inimesel korraga vahukustutiga kannul käia. Ning kui ihukaitsja juhtub hetkeks minema WCsse, jättes konfiskeerimata tundliku videomaterjali – siis «prahvatab vimm, mis kogunes salaja». Või mis salaja.

Polnud see ju teab mis uudis ühelegi Eesti meediadžunglis lahtiste silmadega ringi jalutavale kodanikule. Hoolimata sellest, et ajakirjandus on presidendipaari suhte teemal väljendanud seni end väljapeetult, et mitte öelda chihuahualiku jõulisusega. Kuigi sajad vihjed oleksid juba tükimat aega andnud ainet mõtisklusteks. Mis seal salata, kõik teadsid, aga ootasid kannatlikult, mismoodi ja millal see etendus lõpeb.

Me ei tea ega tahagi teada, mis sai kunagi viimaseks piisaks. Kes alustas või kes on süüdi. Usutavasti loeme sellest 50 aasta parast mõne Kadrioru koka või turvamehe mahlastest memuaaridest. Las ta seni olla, peresisene traagika, mille puhul jääb eriti lapsele mõeldes ainult kaasa tunda.

Naaberõuedesse kiigates näeme, et riigitüüri kõrvalt õnnelikku abielu viljeleda tundub lihast ja luust pooljumalatel olevat enamasti keeruline. Ole sa siis Venemaa president Vladimir, Prantsusmaa president, Soome president või isegi Rootsi kuningas. Mõistetav, pinged on suured, samas ka võimalused ja ahvatlused. Ükskõik kui kõrgetel aujärgedel inimesed kipuvad Issanda kireeksperimentides enamasti kaotama nii tervet mõistust kui ka kindlat jalgealust. See kõik on inimlik ja tuttav aegade algusest saadik. Kuid riigijuhtidelt ei oota rahvas mitte niipalju inimlikku pehmust kui selget, igapäevast ja tõestatud üliinimlikkust. Aga kui mees (või naine) ei suuda aastate jooksul isegi köögilaua taga selga sirgeks ajada, siis miks peaksin uskuma, et ta samal ajal saab hakkama riigi juhtimisega?

Pideva, teinekord halastamatu tähelepanu all elamise paineid leevendatakse riigi jõukusest sõltuvate privileegidega. Erinevalt näiteks Läti presidendi abikaasast on meie presidendiproual õigus autole, ihukaitsjale ning erasekretärile. Tõenäoliselt on ta ainus inimene Eestis, kes saab esinduskulude nime all riigikassast abielus olemise eest palka. Ja mida proualt selle eest nõutakse, või oleks õigem öelda, oodatakse? Tegelikult vaid ühte asja. Väärikust. Lennukad kostüümid võivad olla, kuid väärikus peab olema. Mitte ainult kätlemistseremoonial ja pidulikel vastuvõttudel, vaid selle ameti puhul ka kohvikuterrassil kell viis hommikul.

Sõbrannadest suhtekorraldajad võivad meedia täis vahutada hellusevajadusest, alkoholi kurjast mõjust või vajadusest mõista inimlikke nõrkusi, kuid lõpuks jõuame ikka selle ühe sõnani – väärikus. Meie kultuuris ei peeta abielus olles seesugust käitumist täiskasvanulikuks. Nii esinevad meeleheitlikult partneri tähelepanu janunevad teismelised. Selles loos helgivad tegelastel aga kõigele lisaks peas veel kuldsed kroonid. Seetõttu saab formaalsest vallatusest tõsine kindaheide rahva moraalitundele ja institutsiooni väärikusele.

Paljude arvates võiks mõnel pärast juhtunut olla üsnagi raske inimestele selge silmaga otsa vaadata. Esipaar on tahes-tahtmata igas oma püksiviigis, sõnas ja teos suurim eeskuju riigis, väljendades ja kehastades ideaali, seda, mida me kõik tahaks olla oma parimas. Võib ju teha nägu, et midagi pole juhtunud. Aga kui lapsed sel sügisel joonistamistunnis kujutavad presidenti sarvilisena, siis kuidas peaksid õpetajad sellesse suhtuma?

Kui otsida lõpuks veel toimunu metafüüsilisi põhjusi, siis mäletan, kuidas 2005. aasta suvel näitasin oma tulevasele abikaasale pargis jalutades kohe-kohe valmiva Kumu nõelteravat, otse Kadrioru lossi peatrepile suunatud nurka. 3000 aasta vanuses hiina loodusfilosoofias feng shui’s kutsutakse selliseid asju «mürginoolteks».

«Lennart Meril vedas, et Kumu varem valmis ei saanud,» ütlesin tookord Liinale. «Ja pane tähele, selle maja peremehi ootavad nüüd ees tõsised ebameeldivused.» Avalikkust vapustanud Kadriorgiani oli jäänud veel viis kuud.

Kui uskuda iidseid tarkusi, siis võibolla oleks tõesti abi Kadrioru lossi ette hiiglasliku peegli paigutamisest?