Üldjoontes sama ürituse korraldamine ja läbiviimine oli Eestis, Lätis ja Leedus siiski veidi erinev, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas. Eesti eripäraks jääb raadio erakordselt suur roll inimeketti kokku tulnud inimeste meeleolu tõstmisel pikas otsesaates.
Läbi kolme Baltimaa 23. augustil 1989 moodustatud inimkett kujunes enneolematult võimsaks ja selge sõnumiga aktsiooniks. Tänasel päeval paneb kindlasti imestama organiseerimistööde kiirus nii Eestimaa Rahvarinde juhtkonnas kui ka piirkondlikes rahvarinnetes. Kolme Balti rahvarinde tegevust koordineeriva Balti Nõukogu esimene koosolek toimus Pärnus 15. juulil 1989. Seal tutvustas Edgar Savisaar plaani moodustada 23. augustil, kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval inimahel Tallinnast Vilniusse. Aktsioon kavandati eeskätt Kremli raputamiseks, sest juuni alguspäevil Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil suurte lootustega moodustatud nn MRP komisjoni töö hakkas venima. Sai üha selgemaks, et 23. augustiks ei võeta Moskvas vastu MRPd ja selle salaprotokolli hukkamõistvat otsust.
Nii nagu Eestis, näitas 23. august 1989 ka lätlaste Tautas fronte ja leedulaste Sąjūdise juhtorganite ning regionaalsete ühenduste tugevat organiseerimisvõimet ja head koostööd teiste asutuste ja ühiskondlike organisatsioonidega. Balti tee oli meie lõunanaabrite juures samalaadne lõputu inimkett.
Üldjoontes sama ürituse korraldamine ja läbiviimine oli siiski veidi erinev. Eesti eripäraks, võrreldes Läti ja Leeduga, jääb 23. augusti õhtul Eesti raadio erakordselt suur roll inimketti kokku tulnud inimeste meeleolu tõstmisel pikas otsesaates, mis kõlas Eesti raadio
I programmis ja Vikerraadios kella 17.05–20. Meenutan, et toona oligi vaid kaks eestikeelset raadioprogrammi.
Lätis kõlas Balti keti raadiosaade üksnes nende I programmis kella 18.55–19.15. Leedu raadio I programmis pühendati otseselt Balti ketile kella 16–16.15 uudistesaade ning teine uudistesaade kella 19–19.10, vahepeal aga anti eetrisse üksikuid teateid.
Inimketi korraldamisest Lätis
Näib, et Lätis koondus Balti keti korraldustöösse isegi rohkem väiksemaid ühendusi kui Eestis. Peakorraldaja Tautas fronte kõrval tegutses keskkonnakaitse klubi, esindatud olid Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumine (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei analoog Lätis), rühm Helsinki ’86, arvukad rahvuslikud kultuuriseltsid, kaasa lõi isegi Läti punaste küttide koondis.
Näib, et Lätis tähistati 23. augustit mõnevõrra enam leinapäevana. Teatavast ohvrimeeleolust ning just mälestuskogunemiste kavadest rääkis lätlaste esindus juba 15. juulil Pärnus, kui arutati 23. augusti tähistamise kontseptsiooni. 23. augustil 1989 oli suur osa (enamik?) Läti rahvuslippudest pooles vardas, Läti NSV Ülemnõukogu hoone lipp Riias kaasa arvatud. Fotode põhjal otsustades olid lätlaste lipud inimketis sageli mustade leinalintidega. Erinevalt Eestist ja Leedust tuli Lätis tähelepanuväärselt palju inimesi, eriti naisi, inimketti rahvarõivastes. Inimketi kulminatsiooni aeg, kella 19–19.15, jäi mõnevõrra lühemaks kui Eestis ja Leedus.
Läti oluliseks panuseks võib pidada Baltimaade ühislaulu «Ärgake, Baltimaad! Atmostas Baltija! Bunda jau Baltija!». Laul sai valmis vaid mõne päevaga, selle viisi lõi helilooja ja laulja Boriss Rezņiks Valdis Pavlovskise sõnadele. Eesti keelde tõlkis laulu luuletaja ja laulusõnade autor Heldur Karmo (1927–1997).
Inimketi korraldamisest Leedus
Leedu NSV ametlikus ajakirjanduses kirjutati juuli lõpus ja augusti algupoolel aktsiooni ettevalmistamisest vähe. Pikka aega Balti keti vastu olnud Leedu NSV juhtkond muutis nädalapäevad enne aktsiooni meelt ja otsustas üritust mitte takistada. Autoinspektsioon sai korralduse liiklust reguleerida, asutusi kohustati võimaldama transport Balti teele.
Leedus kujunes 23. august 1989 eriti emotsionaalseks. Leedu eripärana püstitati Balti teele vaid mõne päevaga või isegi 23. augusti hommikupoolel poolsada lihtsat mälestusristi ja muud mälestusmärki, samuti käisid kümned või pigem siiski sajad tuhanded inimesed enne Balti teele asumist kirikus palvetamas. Samamoodi palvetati 23. augustil Balti teele rajatud mälestusmärkide juures, kas enne inimketi moodustamist või pärast üritust organiseeritud või spontaanselt tekkinud miitingute ajal.
Leedu teiseks eripäraks võib pidada inimketi kohal madalal, kohati vaid viie kuni seitsme meetri kõrgusel lennanud kaht lennukit An-2, kust puistati alla lausa sadade kilode kaupa lilli – midagi sellist polnud ei Eestis ega Lätis.
Leedus taheti liiklust ja inimketi moodustumist koordineerida õhust kuue neljakohalise väikelennukiga Vilga, mis said igal pool hõlpsasti maanduda. Päev enne aktsiooni keelas Leedu aeroklubide ülem kindral Taurinskas neil lennukitel 23. augustil õhku tõusta.
Mõnevõrra päästis olukorra kooperatiiv Avioplasta (Avioteenus), kes pakkus Balti tee korraldajatele kaht väikelennukit
An-2, et puistata inimketile lilli. Lennukeid piloteerisid Kazimieras Šalčius ja Vytautas Tamošiūnas. Esimene lennuk tõusis kolhoosi Žiburys lennuväljalt õhku kell 16.30. Lennuväljale toodi niivõrd palju lilli, et filmioperaatoritel, kes tahtsid koos lenduritega õhku tõusta, tuli kabiini lausa roomata. Ka Vilniuse kesklinna, Katedraali väljaku ja Gediminase torni kohal lendas üks lennuk inimketist üle. Õhust puistati alla kümneid tuhandeid lilleõisi.
Need lennukid ja allavisatud lilled on tänini väga paljudel leedulastel meeles. Piloote tuleb pidada sangariteks, sest lennukite õhkutõusmine, vaatamata antud keelule, kvalifitseerus Leedu NSV kriminaalkoodeksi ja muude normatiivsete aktide järgi otsese seadusrikkumisena. Õhkutõusmist võis isegi pidada lennukite ärandamiseks, mille eest ähvardas väga karm karistus.
Näib, et võrreldes Eesti ja Lätiga ei jõudnud Leedus suurte liiklusummikute tõttu inimketti kõige rohkem inimesi, eriti Kaunasest ja Kaunase rajoonist. Just nemad moodustasid enam kui poolesajakilomeetrise haruketi Karmėlavast Ukmergėni. Umbes 10 km pikkune harukett tekkis Vievise ja Elektrėnai vahel. Siin peeti ummiku üheks või koguni peamiseks põhjuseks raudtee-ülesõidukohta, kus üks rong mitu korda edasi-tagasi manööverdas. Nii jäi paljudele leedulastele mulje, et vedurikabiinis olevad «rahvavaenlased» ei lase patriootidel Balti teele sõita.
Rahvarinded ja ametivõimud
Keerukam on vastata küsimusele ametivõimude suhtumisest ja kaasabist. Eestis jäi kommunistliku partei juhtkond ja valitsus ürituse suhtes neutraalseks ja mingil määral toetavaks ning partei kesktasand (linnade ja rajoonide parteikomiteed) tuli üritusega enamasti kaasa. Nad kooskõlastasid kiiresti töökollektiividelt laekunud taotlused muuta 23. august töövabaks päevaks, samuti aitasid korraldada transporti jms. Näiteks Pärnu rahvarinde kantselei kõrval registreeris ka Pärnu parteimaja 14.–18. augustini Balti ketti tulijaid, EKP Tartu linnakomitee korraldas busside eraldamist jne. Tuleb arvestada, et mitme linna- ja rajoonikomitee parteiorganisatsiooni esimene sekretär (Rakveres, Paides, Viljandis, Pärnus jm) oli selleks ajaks ametisse saanud rahvarinde piirkonna toetuse abil.
Leedu NSV juhtkond jäi pikka aega pigem tõrjuvaks ja alles nädalapäevad enne 23. augustit hakati korraldajaid aitama. Selleks ajaks oli Sąjūdisel juba suur(em) osa ettevalmistustest tehtud ning vajalikud kokkulepped sõlmitud. Läti allikatest leiab üsna vastukäivat teavet, mille põhjal on raske üldistust teha. Võib arvata, et Lätis oli kompartei nn rahvuskommunistlik tiib Balti keti suhtes toetavam ja Moskva-meelne tiib selle vastu.