Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2014/08/22/3293671t1h7fd0.jpg)
Eesti Rahva Muuseumi direktor, endine haridusminister Tõnis Lukas vallandas kommentaaride laviini, kui iseloomustas iseseisvuse taastamise aastapäeva puhul Tartus toimunud üritusel praegusaja Eestist lahkunud inimesi krõbedate sõnadega. Lukas tõi oma kõnes võrdluse sõjaaja väljarändega ning ütles: «See ei ole see laine, mis läks aastal 1944. Need on mugavuspagulased, kes praegu lahkuvad. Osalt ka lodevuspagulased.» (osundus ERRi järgi)
Eile selgitas 2013. aastal IRList lahkunud ja kohalikel valimistel Tartus Vaba Isamaalise Kodaniku nimekirjas kandideerinud Lukas Postimehele, et mugavus- ja lodevuspagulased on tema meelest need, kes on läinud ning suhted kodumaaga katkestanud, Eestist täiesti distantseerunud ja teevad oma kunagist kodumaad maha. «Ma olen kindlasti selle vastu, et inimesed, kes on lahkunud sildu põletades, oma kodumaad niisuguste värvidega maha teevad.» Need, kes näiteks õppima on läinud, tema silmis siiski mugavuspagulaste hulka ei satu.
Tekkinud diskussioon ei ole ju eriline üllatus, kuna hoolimata kogu semantikast ja tagantjärele silumisest võis eksministri väljaütlemist võtta lihtsalt kui halvustavat suhtumist kõigisse neisse, kes on uuel iseseisvusajal Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Kuigi väljarändest on üldisemal tasemel Eestis palju juttu, pole ükski avaliku elu tegelane varem kippunud niimoodi silte konstrueerima.
Võiks küsida, kuskohas see külluse aed siis asub, kus pole vaja tööd teha ning saab sotsiaaltoetuste varal näiteks sportautoga ringi tiirutada. Tänapäeva maailma reaalsus on hoopis midagi muud.
Nagu Lukas ka ise mainis, ei ole ju mugavus tingimata negatiivse tähendusega. Kuid paljudele oli ja on mugavam eluvalik kindlasti hoopis Eestisse jäämine. Siin on harjunud keskkond, tutvusringkond, emakeel, sealpool aga enamasti suur tundmatus ja küsimärgid. Ning sildistada võiks ju vabalt ka siiajääjaid, näiteks et tegu on rändefoobide-kodunohikutega, kes pigem diivanil külitavad, kui avatud maailmas uusi kogemusi otsivad.
Üldse näib teematõstatus ühe variatsioonina sellest igipõlisest küsimusest, mille sõnastas metsavendade laul: «Ja koidikul siis selgitame / kes meist on õige eestlane.» Kas mujale rännanud eestlane kaotab siis õiguse end oma rahva hulka lugeda? Kas Londonis elav ja töötav eestlane on kuidagi vähem eestlane kui Tartus elav eestlane? Mida annab üldse selline vastandamine – kas mõni mugavuspagulaseks nimetatu ehk mõistab nüüd oma «väärsammu» ning naaseb õigemate eestlaste kilda kuulumiseks taas kodumaale?
IRLi poliitik Anvar Samost märkis R2 erisaates «Olukorrast riigis» läinud nädalal, et tööjõu pärast käib üleeuroopaline konkurents. «Eestis on 100 000 inimest, kes saavad kuus palka vähem kui 500 eurot. Ja nad teevad iga päev tööd. /…/ Nende jaoks tulebki mängu radikaalne lahendus: ma lähen minema.»
Ei tundu just sellise motivatsioonina, mida saaks paigutada mugavus-lodevusskaalale. Inimeste lahkumise või jäämise motiivid on siiski väga individuaalsed, ning siltide kleepimisega ühtegi rändest tingitud probleemi ei lahenda.