Eile selgitas 2013. aastal IRList lahkunud ja kohalikel valimistel Tartus Vaba Isamaalise Kodaniku nimekirjas kandideerinud Lukas Postimehele, et mugavus- ja lodevuspagulased on tema meelest need, kes on läinud ning suhted kodumaaga katkestanud, Eestist täiesti distantseerunud ja teevad oma kunagist kodumaad maha. «Ma olen kindlasti selle vastu, et inimesed, kes on lahkunud sildu põletades, oma kodumaad niisuguste värvidega maha teevad.» Need, kes näiteks õppima on läinud, tema silmis siiski mugavuspagulaste hulka ei satu.
Tekkinud diskussioon ei ole ju eriline üllatus, kuna hoolimata kogu semantikast ja tagantjärele silumisest võis eksministri väljaütlemist võtta lihtsalt kui halvustavat suhtumist kõigisse neisse, kes on uuel iseseisvusajal Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud. Kuigi väljarändest on üldisemal tasemel Eestis palju juttu, pole ükski avaliku elu tegelane varem kippunud niimoodi silte konstrueerima.
Võiks küsida, kuskohas see külluse aed siis asub, kus pole vaja tööd teha ning saab sotsiaaltoetuste varal näiteks sportautoga ringi tiirutada. Tänapäeva maailma reaalsus on hoopis midagi muud.
Nagu Lukas ka ise mainis, ei ole ju mugavus tingimata negatiivse tähendusega. Kuid paljudele oli ja on mugavam eluvalik kindlasti hoopis Eestisse jäämine. Siin on harjunud keskkond, tutvusringkond, emakeel, sealpool aga enamasti suur tundmatus ja küsimärgid. Ning sildistada võiks ju vabalt ka siiajääjaid, näiteks et tegu on rändefoobide-kodunohikutega, kes pigem diivanil külitavad, kui avatud maailmas uusi kogemusi otsivad.