Kaks sõnavõttu on väga lühikese aja jooksul Facebookis paari minu tuttavat, praeguseks Eestist lahkunud noort, ettevõtlikku, andekat ja loomingulist inimest vihale ajanud. Ja mind ka.
Madis Järvekülg: vastuseks tolmunud sõnavõttudele
23. august 2014, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks, kultuuriatašee Kalle Klandorf Kultuuritolmu kohta: «Kultuuriga polnud seal midagi pistmist, pigem oli ainult tolm.» Teiseks, Tõnis Lukas taasiseseisvumispäeva kõnes: «See ei ole see laine, mis läks aastal 1944. Need on mugavuspagulased, kes praegu lahkuvad. Osalt ka lodevuspagulased.»
Lugupeetavad, kas te arvate, et pärast sellist juttu tahab rohkem noori Eestisse jääda? Kõik need silmaklappidega nõukaaja lõppu kinni jäänud vanamehed, kes individuaalset liikumis- ja valikuvabadust, sundimatute ideede lendu ja vaba eneseväljendust absoluutselt ei paista hindavat - jube. Ja tundub, et neid koorub pärast mõningaid noorte sõnavõtte kultuuriajakirjanduses järjest rohkem välja. Vale eeldus, et iga kodaniku seisukoht peab ühtima kunagi ammu kõrgemalt lendu lastud domineeriva seisukohaga, on viimasel ajal kuidagi ohtlikult palju avalikkuses esiplaanil olnud. Eriti arvestades eelpool toodud näiteid sellest, mida mõne meie juhtiva vanakese sülg suhu toob. Eesti jaoks küll palju ära teinuna, ei suuda nad jätkuvalt muutustega kaasas käia ja aina kuulutavad oma tõde, keelavad ja kritiseerivad kõike, mis näib tundmatu ja häiriv. Kusjuures halama peaks pigem need, kes on Eestis mõnda aega vastu pidanud ning nii oma elukvaliteedi arvelt päris palju maksnud. Üritanud, aga luhtunud. Jah, Eesti riik on neile andnud, tasuta kõrghariduse näiteks, võib-olla mõne stipendiumi, aga kui välismaal on pikemas perspektiivis rohkem võimalusi, siis…
Kas teil tegelikult on üldse aimu, kui palju erinevaid tüüpe jääb Transferwise´i edumeeste ja Tartu Anna Haava maja skvottijate vahele? Te lööte ikka kõiki ühe ja sama toikaga, selle asemel, et endale paar korda vastu pead anda. Äkki tõmbaks kivistunud silmaringi vähe laiemaks. Ma saan aru, et teil on mure Eesti tuleviku pärast, aga see pole ka noorte seas kuhugi kadunud. Seejuures peate ühe asjaga siiski leppima. Isiklik mugavus, vabadus, sisemine komfort, nimetage seda lodevuseks kui tahate, on noorte väärtusredelil iganenud tüüpi kinnisest patriotismist möödunud. Samamoodi tolerantsus ja sellest tulenevalt ka kollektiivne rahulolu. Unustaks selle vasaku ja parema poole korraks ära. Olgu see üksik inimene siis kuskil Austraalia põllul ennast leidmas (seikluspagulane), Soomes ehitamas (majanduspagulane) või hoopis Berliinis maa-aluse tantsumuusika skeenega tutvumas (kodumaal edukas olnud väärtuskonfliktpagulane). Miskipärast kohtab ta seal suhtumist, kus eelpool mainitud väärtusi julgetakse välja näidata, ilma et kardetaks kaotada oma rahvuslikku identiteeti. Salliv ja pehme uuspatriotism, mis põhineb vastastikusel vahetusel ja tutvustusel, mitte rünnakul ja kaitsel. Juba ainuüksi selle pärast ei saa neid minejaid hukka mõista, rahast rääkimata.
Eile (neljapäeva – toim.) mahendas Lukas oma sõnavõttu vanale poliitikule tavapärasel moel: see tsitaat oli kontekstist välja rebitud. Ta täpsustas, et lodevad on need, kes on läinud välismaale kergema elu peale Eestit kritiseerides. Mis asi see kergem või mugavam elu siis on? Kas selleni jõudmiseks ei tule tööd teha? Intervjuu Vikerraadiole ei toonud täielikku selgust… Suurema rahulolu poole püüdlemine on inimese jaoks täiesti loomulik, iseenesestmõistetav vajadus. Vahet pole, kas selle toob raha või miski muu, näiteks vabadus samasoolise elukaaslasega avalikult koos olla. Siit lahkudes ja nähes, et välismaal on võimalik mõnusamalt toime tulla, on pagulastel lausa kohustus Eesti ühiskonnakorraldust distantsilt kritiseerida. Eesti peaks selle eest ainult tänulik olema. Need inimesed vähemalt teevad oma rahulolu nimel midagi, võrreldes paljudega, kes on juba motivatsiooni kaotanud ja virelevad Eestis kas siis emotsionaalses või materiaalses miinimumis, keskpärasuses. Mõned on ka võimetud midagi tegema. Keegi ei taha olla Eesti riigile koormaks.
Vaatleme nüüd aga hoopis noort inimest Tartus, kes alampalga eest ainukest kohalikku kvaliteetkino töös hoiab ja nii pidevalt mitme tuhande inimese rõõmu ja haritust kasvatab. Kui rahvusvaheliste tutvuste baasil leiaks ta endale märksa paremate väljavaadetega koha näiteks Taanis, siis mille kuradi pärast ta peaks siia jääma või minnes tagasi tulema, kui siin täiesti õigustamatult kultuuriüritustele kriips peale tõmmatakse (@ Klandorf). Ta teeks seda ainult kohaliku DIY kogukonna pärast, vaevalt sedagi. Ta võtaks oma kõige armsamad kaasa ja nii kaotaks Eesti veel rohkem. Olgu see siis lodevus, mehed, aga tänapäeva Eestis on raske loota, et inimesed hambad ristis ühise pingutuse nimel kartulikoori näsiksid, loota nende valikuid vägivaldselt vangistada.
Äkki oleks siinolijate alandamise (@ Klandorf) ja välismaal viibijate sarjamise (@ Lukas) asemel taibukam püüda nende hingeelu natukenegi mõista? Sest teiesuguste käes on pult, aga õnnelikud tahavad olla kõik. Ma ei saa teilt paluda edaspidi selliseid sõnavõtte mitte teha, sest nii läheksin vastuollu iseenda tõekspidamistega (arvamusvabadus, eks). Lihtsalt teadke, et teie sõnadele, erinevalt paljude teiste omadest, keerab meedia kaja peale ja kui need on sellised nagu nad on, siis pigem kiirendavad lahkumistendentsi, mida Eesti rahvas nii paaniliselt kardab. Samas, päris hirmus oleks ka perspektiiv, kus poliitikud kunagi oma maskide alt välja ei tulekski.