Balti kett 25: kaamera ja kahe lapsega «moosiriiulis» Balti keti kohal

Moosiriiuliks kutsutud lennuk Balti keti kohal. Foto: Erakogu

Sel laupäeval tähistame 25 aasta möödumist Balti ketist. Postimees kogus sel puhul lugejate meenutusi ajaloolisest sündmuest. Alljärgnev on Urmas Minni mälestus.

Kuigi teema oli, et kes kuskil seisis ja mis tunne oli Balti ketis olla, siis mina saan öelda, et olin üks väheseid, kes piltlikult öeldes seisis Balti ketis iga ühe kõrval. Kui täpsemalt väljenduda, siis Balti ketis olnute pea kohal.

Lugu oli järgmine. Teades, et 23.augustil 1989 korraldatakse Balti kett, tekkis minul  ja teisel Rapla mehel Alvar Kauril mõte jäädvustada see sündmus õhust lennukilt. Alvar korraldas  paberimajanduse Kuusikul oleva Balti sõjaväeringkonna lennusalgaga, tellis lennuloa Tallinna vanalinna kohal lendamiseks, «suhtles» mõnede vajalike ohvitseritega ja luba stardiks oli olemas.

23. augustil sõitsin autoga paari hea tuttavaga  ja oma kahe väikese lapse Martini ja Mariga  Kuusiku lennuväljale. Kohalejõudmine oli vaevaline, kuna liikusime vastuvoolu. Kõik tulid Raplasse Balti ketist osa saama. Kuid kohale me jõudsime.

Läksime lennuki peale AN-2, mida rahvas teab «moosiriiulina».

Ilm oli tuuline. Kui ma nüüd ei eksi, siis meeskonnas oli neli meest. Kõik olid vene rahvusest. Kaks meest juhtisid lennukit ja kaks meest sidusid end lennuki sees lennuki ukse juures seina külge rihmadega kinni, et mind filmimise ajal  hoida ja vältida minu kukkumist lennukist välja.

Lennuk võttis tuurid üles, ruleeris stardirajale ja lend võis alata.

Planeeritud oli lennata Balti keti kohal Kuusikult Tallinna ja sealt Panevežisesse ning sealt Kuusikule tagasi.

Võtsin põlvili asendi sisse lennuki lahtise ukse juures.Sättisisn kaamera õlale, kaks vene noormeest hoidsid minust kinni (kuna mul polnud kuskilt kinni hoida ja ainus toetuspunkt oli mummuline metallist lennukipõrand)  ja alustasime lendu Balti keti kohal suunaga Tallinna.

Esimestel minutitel oli selge, et kerge ei saa see lend olema. Lisaks suurele tuulele olid aeg-ajalt ka õhuaugud. Lendasime aga «moosiriiuliga», mitte mingi kaasaegse lennumasinaga. Lendasime 30 m ja kohati 300 meetri kõrgusel.

Saime lennatud umbes 7-8 minutit, kui minu lapsed Martin (10-aastane) ja Mari (7-aastane) tulid välja mõttega, et aitab lendamisest nüüd küll, nemad tahavad maha minna.  Lapsed ei saanud aru, et see pole buss, mida saad  lihtsalt peatada, kui vaja maha minna. Kulus veidi aega, et lapsed mõistaksid olukorra tõsidust ja seda,  et lend tuleb otsast lõpuni ära kannatada. See episood on neil meeles tänaseni.

Jätkasin filmimist .Tundsin, kuidas kõik riided seljas leemendasid higist. Suur osa oli selles nn «surmahirmul». Mind hoidsid kinni vaid kaks vene noormeest, kes oleks võinud mind suvalisel ajal lennukiuksest lasta alla kukkuda ja teine probleem oli see, et kui zuumisin kaameraga maapinnal olevat inimketti lähemale, siis oli selline tunne, et viska kaamera lennukist alla või hüppa ise alla.

Seda on raske sõnadega väljendada.

Kuna ilm oli tuuline, siis lennuk kõikus ka kõvasti. Osa filmitud kaadreid sai seetõttu veidi kanntada. Lisaks hakkas see pidev kõikumine ja õhuaukudes seiklemine kõigile lennukis olnutele tervise peale. Õnneks olid kilekotid kõigil kaasas ja need täitusid päris kiiresti. Ei pääsenud sellest ka mina. On meeles emotsioon, et Tallinna vanalinna kohal lennates ma ühe käega filmisin, teise käega hoidsin kilekotti ja vahelduva eduga oksendasin. Kuid kaamerat käest ei lasknud.

Mõtlesin, et sinna Leedumaale me küll ei jõua. Hea oleks, kui Kuusiku lennuväljale tagasi jõuaks. Nii saigi otsus vastu võetud, et maandume Kuusiku lennuväljal. Oli ju üsna palju materjali videosse võetud.

Maandusime Kuusiku lennuväljal ja suundusime Rapla staadionile, kus toimus suur rahvaüritus.

Jõudsin higist läbimärjana ja väsinuna staadionile. Rein Veidemann võttis just sõna, kui kohapeal osa inimesi rääkisid omavahel, et Vene viisnurkadega «moosiriiul» lendas õhus ja ilmselt olid need internatsid (Interliikumise tegelased). Rahustasin nad maha ja ütlesin, et mina see «internats» olingi ja et ma käisin üleval Balti ketti filmimas.

Mälestus kogu eluks. Tore oli vaadata Balti ketti ülevalt ja osaleda nii selles ajaloolises sündmuses. Hiljem selgus, et õhus oli helikopteriga ka toonane peaminister Edgar Savisaar.

Minu filmitud materjali kasutati Mati Talviku ja Toomas Lepa filmis «Balti loorberid». Iseküsimus on, kui hea see minu filmitu oli – kohati hüplev ja värisev –,  kuid ikkagi on see osa ajaloost.

Lisainfona vast peaks seda lisama, et filmisin Panasonic tüüpi VHS kaameraga, mille olime Alvar Kauriga ostnud-vahetanud Vahur Kersna onu käest, kes elas ja elab tänaseni Kehtnas Rapla maakonnas. Mees on tuntud ka vabadusvõitlejana ja on tänasel päeval 88-aastane.

See kaamera on jäädvustanud teisigi ajaloo jaoks olulisi kaadreid. Kahjuks pole kellelgi nende vastu enam huvi.

Minu tegevusel Balti ketil oli õnnelik lõpp ja emotsioone kogu eluks, kuid kuuldavasti lennumeeskonnaliikmetel nii hästi ei läinud. Neile olevat Balti sõjaväeringkonna poolt noomitus määratud Eesti natsionalistide abistamise eest.

Tänan Alvar Kauri, et see ajalooline lend teoks sai ja neid nelja vene lendurit, kes oleks võinud käed veidi lõdvemale lasta ja kaasa aidata minu «vabale» väljumisele lennukiuksest, kuid mida ei teinud.