Raivo Juurak: meie ajal oli poistel parem...

Raivo Juurak Foto: Valimised

Võib-olla peaksime ka tänapäeval poisse eelistama ja suhtuma igasse klassi kui poisteklassi, küsib Raivo Juurak värskes Õpetajate Lehes.

Suvi on klassikokkutulekute aeg. Ja nendel tasub käia, sest seal tuleb ikka ilmsiks midagi sellist, mida koolilapsena ei osanud tähelegi panna. Nii ka seekord. Meie põhikooli lõpuklass sai augusti algul kokku. Aastakümned pärast lõpetamist. Käisime oma armsas lapsepõlve koolimajas, meenutasime vanu häid aegu. Tõdesime, et meie ajal koolikiusamist ei olnud, et siis veel klassijuhataja tegeles oma klassiga ja talle võis julgelt südant puistata. Nagu ikka, nii paistis iga nurga alt, et meie koolipõlv oli palju õnnelikum kui tänapäeva lastel.

Kuid vanu fotosid vaadates tabas meid väike tagasilöök. Selgus, et meil oli palju poisse istuma jäänud. Esimese klassi fotol olevast kuuest poisist jõudis kaheksanda klassi lõpuni ainult üks. Tõsi, üks läks kaheksandast klassist teise kooli, kuid poiste kadu oli ikkagi ligi kolmandik klassist. Õnneks tuli teistest koolidest meie klassi uusi poisse asemele ja nii lõpetas meie klassi ikkagi neli poissi. Samal ajal jõudsid esimese klassi foto kaheksa tüdrukut kõik viperusteta kooli lõpetamiseni. Väga suur kontrast!

Õpilastena pidasime loomulikuks, et kahtedega poisid jäeti istuma. Nüüd pani see aga küll imestama. Need olid ju võimekad poisid! Viiendas klassi istusin ühes pingis poisiga, kes oli matemaatikas klassi parim ja eriti kiire teoreemide lahendaja. Sellest hoolimata jäi ta viiendasse klassi istuma – tal olid vene keele õpetajaga mingid arusaamatused. Kui lasksime kõik istuma jäänud poisid silme eest läbi, siis selgus, et kaks neist on ehitanud endale toreda maja, üks on pidanud edukalt piimakarja, üks on töötanud linnavalitsuses, üks on lõpetanud hiljem koguni kaks kutsekooli jne. Miks oli vaja selliseid vahvaid poisse istuma jätta, kusjuures mõnda veel kaks korda? Sest mingi grammatiline finess ei huvitanud neid?

Paraku pidime tõdema, et täna pole asi parem, ehkki koolid on kohustatud andma mahajäänud poistele konsultatsioone, pidama nendega arenguvestlusi ja neid muul viisil toetama. Paide arvamusfestivalil märgiti ikkagi, et viiendas-kuuendas klassis ei taha poisid enam koolis käia. Vestlusringis «Kuhu kaob koolirõõm?» ütles üks lapsevanem, et tema poeg lõpuks lihtsalt keeldus kooli minemast ja ta oli sunnitud poisi koduõppele võtma. See lapsevanem teadis ka õpilasi, kes on võtnud koolistressist vabanemiseks antidepressante. Professor Margit Sutrop märkis samas vestlusringis, et kui lapsevanemad oma lapsi lausa jõuga koolis käima ei sunniks, oleks poiste kadu õige suur. Leidsime, et poiste olukord on muutunud isegi halvemaks, kui see oli pimedal Nõukogude ajal. Kui meil jäeti kehva koduse toetusega poisid klassikursust kordama ja nad käisid kõik kenasti koolis, tundes koolirõõmugi, siis praegu langevad nad koolist välja – ei tööta ega õpi.

*

Miljoni dollari küsimus: mida teha, et kool poistele meeldima hakkaks? Esitasime selle ka endale. Ja meie poisid meenutasid teatava heldimusega – mitte vastumeelsusega! – koolistressi. Eelkõige tekitasid meile stressi matemaatikatunnid. Õpetaja oli kurja olekuga, pani ainult ühtesid ja viisi – vahepealseid hindeid ei tunnistanud. Tema tundi läksime, süda saapasääres. Need tunnid olid väga pingelised, tänapäeva keeles öeldes oli nendes intellektuaalset väljakutset ja vaimset kõrgepinget. Meil ajud lausa särisesid seal. Ja see «õudne» matemaatika oli poiste, ka istumajääjate lemmikaine. Meie arvates tegi just matemaatika meie koolist austusväärse õppeasutuse. Miks peetakse tänapäeval koolistressi halvaks? Kas ei peaks mõtlema hoopis sellele, et poistele koolis väike stress meeldib?

Tüdrukud märkisid, et meie klassijuhataja eelistas poisse ja see mõjus poistele hästi. Poistele oli see täielik üllatus, kuid pikapeale meenus meilegi, et meie klassijuhataja tahtis väga, et klassi parimate õpilaste hulgas oleks ka poisse. Ta ei eelistanud poisse, vaid manitses neid rohkem õppima. Ja peab tunnistama, et viiendast-kuuendast klassist alates mõjus see utsitamine meile hästi.

Võib-olla peaksime ka tänapäeval poisse eelistama ja suhtuma igasse klassi kui poisteklassi? Feministi kõrvadele kõlab see soolise diskrimineerimisena, kuid tegelikult pole nii. Pedagoogikal on oma loogika! Juba Makarenko toonitas, et õpetaja peab saama esimeses järjekorras just poisid korralikult õppima – tüdrukud tulevad siis iseenesest poistega kaasa. Praegu näeme pigem vastupidist pilti – õpetaja õpetab tüdrukuid, sest need kuulavad teda, ja poisid lohisevad järele.

Käime rohkem klassikokkutulekutel!